Võitlus viimse hingetõmbeni: vabatahtlikud ei lase hukata ka pealtnäha lootusetuid kasse
Vaklade poolt puretud Vihmake, kes sai tänu vabatahtlike järjekindlusele uue võimaluseEutaneerimine tuleb mängu vaid viimase vahendina, kui loomaarst on öelnud, et elamise asemel kass piinleb.
Sotsiaalmeedia on täis loomadega tegelevate organisatsioonide palveid - omal jõul ei tule vabatahtlikud kliinikuarvete tasumisega toime ning paluvaid loomaarmastajatelt annetusi. Pole haruldane, kui hiljem kuuleme, et sama kiisu on vaatamata kõigele pilvepiirile suundunud. Millal tuleb emotsionaalse otsuse asemel langetada ratsionaalne ja loomal minna lasta?
"Eutanaasia osas lähtume pea alati veterinaari soovitusest - kui ta ei anna lootust ja loom on valudes, siis me lubame eutanaasia teha. No kill varjupaik ei tähenda seda, et me ei lubaks kedagi hukata. See tähendab seda, et me ei hukka kedagi tema iseloomu, ruumipuudusel või liiga kaua kodu otsimise tõttu," selgitab Pesaleidja MTÜ juhatuse liige Katrin Paala-Vainola, kelle teada on mõnes varjupaiga teenust pakkuvas siiski oma nimekiri hukkamisele minevatest kassidest, kellel puudub võimalus kodu leida - olgu siis põhjuseks metsik iseloom või vanus.
Ta lisab, et on ka erandeid, kui veterinaar on soovitanud eutanaasiat näiteks kalli või pikaajalise ravi osas, kuid sel juhul saab kaastunne võitu. "Siis oleme alati ravi kasuks otsustanud, ükskõik kui kulukas ravi on ja annetustest raviraha kokku kogunud."
Virge Piisner MTÜ-st Paikass kinnitab sama: "Meie üritame alati lõpuni välja minna, loota ja proovida võimalusel erinevaid ravisid, kaaluda erinevaid variante. Aga seda loomulikult selle piirini, kuniks arst ütleb, et nüüd on sellel loomal juba piin. On kergemaid kaotuseid, on rämedalt raskeid, aga on ka palju neid, kelle puhul see tohutu vaev ära tasub. Seda ei tule tihti ette, aga tuleb."
Ka MTÜ Cats Help vabatahtlik Siret-Kelly Pender rõhutab, et eutanaasia on viimane, kõige äärmuslikum vahend piinarikka surma vältimiseks. "Me ei vali kunagi kassile eutanaasiat, kui tema tervis võimaldab tal elada täisväärtuslikku elu, ka juhtudel, kus kasside kohanemine võib võtta oodatust kauem. Ka meil on juhtunud olukordi, kus koostöös veterinaaridega oleme otsustanud kassile anda võimaluse, kogume ka antud kassi ravi jaoks annetusi, kuid kassi tervis ei pea vastu," tunnistab ta. "Eutaneerime kasse vaid juhtudel, kus on selgelt näha, et kassi lõpp on saabumas ja osutub piinarikkaks. Kassidel piinelda me ei lase ja ei kavatse ka kunagi lasta. Kõik meie eutanaasiad on põhjalikult läbi arutatud veterinaaridega, vajadusel erinevate veterinaaridega. Meie koostööpartnerkliinikute loomaarstid on vastutustundlikud ning keelduvad eutaneerimast loomi, kel ei ole tervisega midagi, mida ravida ei ole võimalik."
Delfi lugejate ette jõudis mõni aeg tagasi lugu Vihmakese nimelisest kassist, kes leiti üleni vaklade poolt kaetuna, ka pool tema suust oli vaklade poolt ära söödud. "Vihmake oli üks neist õnnelikest, kellele anti paranemislootust ning tänaseks on ta leidnud päriskodu oma raviarsti juures ning elab edaspidi täisväärtuslikku elu, olenemata vigastustest, mis tal kliinikusse saabudes olid," toob Siret-Kelly näite.
Kuna MTÜ-l ei ole oma varjupaika, kus kassid karjakesi koos elaksid, vaid hoiukodud, siis viimased on valmis reeglina kasse sotsialiseerima ja nendega tegelema, kuni usaldus on saavutatud. Kui tekib probleeme, otsustatakse uue hoiukodu kasuks. "Selle üheks väga heaks näiteks on meie hoiukodus resideeruv kass Uuno, kes saabus hoiukodusse meeletult metsikuna, ründas inimest pelgalt käe nägemisel. Tema sülekassiks sotsialiseerimine võttis aega täpselt 355 päeva," nimetab vabatahtlik.
Varjupaikade MTÜ kommunikatsioonijuht Anni-Anete Mõisamaa ütleb, et nende ühingul on selgelt sõnastatud 5 looma heaolu ja vabadust tagavat põhimõtet, mis tuginevad Põllumajandusloomade Heaolu Nõukogu/Farm Animal Welfare Council omadele : olla vaba janust ja näljast, olla vaba ebamugavustest, olla vaba valust, vigastustest ja haigustest, vabadus loomuomasele käitumisele ning olla vaba hirmust ja kannatustest. Nendega saab täpsemalt tutvuda siin: https://varjupaik.ee/varjupaikade-mtu/seisukoht-eutanaasia-osas
Ta kinnitab, et eutanaasialisti nende varjupaikades ei ole. "Paraku on olukordi, kus on teatud tingimustel eutanaasiaks vältimatu vajadus. Oluline on siinkohal rõhutada, et sellistel puhkudel lähtume eelkõige loomade heaolust. See on meie jaoks kõige tähtsam." Varjupaikade MTÜ kassklientidest läheb eutaneerimisele igal aastal umbes 30 protsenti. "Selle 30 protsendi seas on suurem osa selliseid kasse, kes on meie varjupaikadesse sattunud väga tõsiste vigastustega (näiteks auto alla jäänud) või ravimatute haigustega, mis tekitavad loomale piina," põhjendab ta. "Õnneks on võimalused, tingimused ning ka inimeste teadlikkus loomapidamise kohta märgatavalt paranenud ning iga aastaga jääb see protsent aina väiksemaks."
.jpg)
