„Lubasin, et kui Kertu sellest eluga välja tuleb, jääb ta mulle. 36 tundi hiljem oli ta täiesti terve!“
Kertu leiti Laitsest, kui ta oli kõigest ühe nädala vanune. Oma pesakonnast jäi ta ainsana ellu. Pesaleidja praegune üldjuht Kelli Samberk tõotas endale toona, et kui hinge vaakunud kassipoeg ellu jääb, võtab ta tolle endale. Tänaseks on Kertu ja Kelli hoiukoduna tervitanud ning üheskoos päriskodudesse saatnud 37 kassi.
„Ta toodi meie kassituppa ning ta istus transpordipuuris soojakoti peal, kui ma juhtusin kassitoast läbi minema ja teda nägin. Ta vajas nagunii koheselt erakorralist kliinikuabi korra ning tegin sel hetkel kokkuleppe, et peale kliinikut tuleb minu juurde hoiukoju,“ meenutab Kelli esmakohtumist oma karvase pereliikmega.
Esimesed nädalad kassipoja seltsis olid karmid - nädalavanune Kertu vajas iga kahe-kolme tunni tagant piimaasendajaga lutitamist, masseerimist niiske rätikuservaga, et ta pissiks-kakaks ning enne söömist veel ka soojapudelitega soojendamist, et kehatemperatuur normaalseks muutuks. „Muidu hakkab piimasegu mitte toimivas soolestikus roiskuma ja loom sureb,“ teab juba aastaid loomi abistanud Kelli.
Samasugune kava kehtis ka öösiti, seega magada saigi ta vaid kahe tunni kaupa ja kodust ära olla samuti kauem ei tohtinud. Kui kiisu juba tasapisi kosuma hakkas ning konservisegu vastu huvi tundma hakkas, juhtus kõige hirmsam asi - ta tõmbas omale konservi-veesegu pisut aevastades kurku ja seejärel kopsu.
„Ta oli täiesti uimase olekuga, taarus ja vajus külili. Tormasime kliinikusse, kuhu ta ka kohe sisse jäi ning mulle öeldi, et on 50 protsenti tõenäosust, et Kertu elama jääb. Sel hetkel lubasin talle, et kui ta sellest eluga välja tuleb, saab temast mu päriskiisu. Tema seisundit vaadates tundus, et see on kerge lubadus, mida anda - ma ei uskunud absoluutselt, et ta jaksab võidelda, sest ta oli nii imepisike ja seisund oli traagiliselt halb,“ meenutab Kelli.
Diagnoosiks sai Kertu kahepoolse kopsupõletiku, kuid siis toimus imeline tervenemine: „36 tundi hiljem sain kõne, et Kertu on justkui täiesti terve kass! Läksin talle järele ja pean tõdema, et ta oli ka täiesti uue kassi näoga - silmad olid suured ja selged ning ta tundis huvi koheselt mu patsi vastu, et mängida!“
Kelli täitis oma lubaduse ning Kertust saigi tema kass, kes praegu naudib mõnusat kiisuelu koos teise kassi Karla ja labrador Ruudiga.
Jaanuaris täitus 31-aastasel Kellil Pesaleidjas 10 aastat. „Mäletan täna ikka veel, nagu see oleks olnud eile, kuidas üle ukseläve astusin, kes vabatahtlikest mind vastu võttis ning mis mu esimesed emotsioonid ja tunded olid. Kõik oli kuidagi palju positiivsem, soojem, armsam, kui ma arvasin, ehkki olin ühes teises organisatsioonis ka enne olnud. Aga ma arvasin varem vist, et olen pigem koerainimene ja üllatusin sel päeval kassitoas isegi, et nii ei ole - jagan südant võrdselt mõlema liigi vahel. Mäletan täpselt, kuidas tõbiste kiisude toas sain ühele kassile Kässule ise silmatilku panna ja see oligi vist justkui minu eksam,“ tunnistab Kelli.
Kelli oli 13, kui ta end loomadega jäädavalt sidus ja Loomade hoiupaiga ridadega liitus, et vabatahtlikuna seal koeri jalutada. Loomade hoiupaika jäi ta pidama seitsmeks ja pooleks aastaks. Mõtte Pesaleidjaga liituda sai ta Kertu Jukkumilt, kes seal samuti toimetas. „Leppisin kokku tutvumispäeva - 18. jaanuar 2015, astusin kell 18.00 üle ukseläve ja teadsin, et sinna ma ka jään,“ ütleb Kelli nüüd. Tänaseks on ta Pesaleidja üldjuht ehk juhataja.
„Tüüpilist tööpäeva mul tegelikult ei ole, sest juhatajana on iga tööpäev nii seinast seina. Suurema osa teen veel tööd kodukontoris väikelapse tõttu, kuid kuna elan kassitoast vähem kui kilomeetri kaugusel, satun sinna siiski väga tihedalt.
Hommik algab koheselt töötajate vaheliste vestluste avamisega, et näha, kas kõik töötajad on hommikul tööle jõudnud, kes peavad ja ega mõni haigus kimbutamas pole. Siis kiire kontroll, kas kõik kiisud tunnevad end hästi, ega kedagi pole ei kassitoas ega hoiukodus haigena täheldatud. Kui on, tuleb nende kliinikusse saamistega kohe tegeleda. Seejärel olenevalt nädalapäevast vajalikud postitused, teematõstatused meie grupis või avalikul lehel. Jooksvad mured - kaubatellimine, kliinikuaegade plaaniline broneerimine, hoiukodude nõustamine. Vajadusel toodete soetamine kassituppa, mis ei tule tellimisega. Graafikute loomine, muutmine vastavalt töötajate soovidele, puhkustele, haigustele. Ussirohutamiste planeerimine. Samuti käin ka vajadusel ja võimalusel väljakutsetel,“ loetleb ta oma ülesandeid.
Kui Kelli alguses arvas, et jääb lihtsalt vabatahtlikuna kiisusid paitama ja vajadusel ravimeid andma, siis kujunes just meditsiiniosast tema südameasi ning kuna ta töötas ka loomakliinikus, sai temast peatselt Pesaleidja ravijuht. „Mitte miski ei ületa seda, kui mõni kass on nii kehvas tervislikus seisundis, et on tunne, et siit ei saa mitte midagi positiivset tulla, kuid siis tuleb välja, et sellel kassil on vähemalt üks elu veel üheksast alles ja ta jaksab veel võidelda. See ongi minu jaoks oluline - mitte anda alla nende nimel, kes tegelikult veel suudavad ja tahavad,“ kinnitab ta.
Kümne aasta kokkuvõttes on Kelli täheldanud, et abi vajavate kasside arv on veidi langenud. Kulminatsioon saabub siiski kevadel, kui järjest hakatakse leidma tiineid või äsja poeginud kasse: „Tiine kassi puhul tähendab see seda, et võttes varjupaika ta vastu, ei tule vaid ainult üks kass, vaid õigepea pudeneb see võib-olla kaheksaks või lausa kümneks.“
Väärkohtlemise lugusid kohtab kasside puhul tema sõnul vähem, kui neid koguneb koerte kohta. Pigem jäetakse kassid lihtsalt maha. „Tühja korterisse või ära kolides pappkastiga maja ette,“ täpsustab ta ja toob näite: „Max, kes praegu Pesaleidja hoole all, on niimoodi hüljatud. 15-aastane, keset talve. Kindlasti on ka füüsilisi väärkohtlemisi, kuid selles suhtes me mürki võtta ei saa - ega keegi üles ei tunnista ja kassid rääkida ei oska.“
Ta selgitab ka, milline on kassi kõige tavalisem tee varjupaika: „Eks ikka see, kui mõni loomaomanik arvab, et kuna tema kass on isane, kes kassipoegi koju ei too, siis võib ta õues kastreerimata käia. Nii tehakse tiineks nii mõnigi emane, kes siis need pojad kuskil tänaval ilmale toob, need seal suureks kasvavad ja omakorda sigima hakkavad. Ehk siis tekivad kolooniad. Ja lõpuks keegi märkab seda suurt punti, keda on siis üpris keeruline hallata ja kõiki kinni püüda. Kui kõiki kätte ei saa, jääb see ring paraku kestma ja õige pea on uus koloonia samas kohas. Miks aga kodust tagastatakse, kipub olema elukorralduslik muudatus - kas näiteks lahkuminek ja kumbki kassi ei soovi või siis klassikaline, et kolitakse uude elukohta, kuhu looma ei saa võtta.“
Kelli on veendunud kohustusliku kastreerimise ja steriliseerimise pooldaja - seda enam, et kass ei ole väljasuremisohus liik.
Oma kogemuse pealt teab Kelli öelda, et koduta looma adopteerimine pole teab mis keerukas protsess: „Täitma peab loomasoovija küsimustiku meie kodulehel, mis annab meile lähtekoha, millist lemmiklooma otsitakse, mis tingimusi pakutakse. Selle eesmärk ei ole niivõrd inimesele see kadalipuks teha, vaid pigem näha, et kui soov on ühe looma järgi, siis võib-olla huviliste ootuste-lootustega sobiks hoopis keegi teine. Seejärel kutsume huvilise loomaga tutvuma, kohtume niisiis näost-näkku, saame täpsustada vajadusel mõne punkti üle ning sobivuse korral saab loomaga koos koju minna peale lepingu sõlmimist ja loovutustasu tasumist.“
Ta lükkab ümber eelarvamuse, et kodutud on vaid vanad ja haiged loomad: „Tegelikult ei vasta see absoluutselt tõele. Kodu ootavad ka täiesti terved kassipojad või ka aastased, noored kassid. Palju arvatakse muidugi ka, et aastane kass ei harju enam uue koduga või on varjupaigaelust mingi trauma ja ei saa enam kunagi „normaalseks“ kodukassiks, mis on vägagi absurdne ega vasta eal tõele.“
.jpg)
