Vurrukuningas Django

Django lugu saab alguse sellest, kui ta jõudis 18. mail Pesaleidja kassituppa. Django toodi koos enda õdede-vendadega ühe vanamemme juurest kassituppa, kuna vanamemm polnud enam võimeline kiisukeste eest hoolitsema. Sel hetkel ei teadnud ei Django ega ka vabatahtlikud, millised ootamatused ja raskused ootavad neid ees. Esimesel päeval puges Django kohe peitu, kuid see on ju kodu kaotanud hirmunud kiisu puhul normaalne. Vabatahtlikud pakkusid talle ka kohe konservi, aga sedagi Django ei tahtnud. Otsustati ühes koos, et anname kiisule ruumi hingata ja olukorraga harjuda. Ikka ja jälle käisid vabatahtlikud Djangot paitamas ja pakkumas talle head ja paremat, millest kassihärra viisakalt peakeeramisega keeldus. Aeg läks ning vabatahtlike südames tärkas mure, et mis siis kui Djangoke ei söögi? Kõige hullem sai kinnitust, sest kiisuke oli kokkukuivanud ja puuri pannes ei olnud ta hommikuks toitu puutunud. Jäi üle ainult üks: konsulteerida arstiga ning hakkata teda sundtoitma. Algas eriti murerohke aeg vabatahtlikele, aga ka raske aeg Djangole, keda igapäev sundtoideti süstlast, et kassipoiss ikka midagigi kõhtu saaks. Lisaks sai ta nädala aega järjest 3 süsti päevas ning teda turgutati tilgutiga ning glükoosiga. Igapäev vaatasid vabatahtlikud lootusrikkalt, et ehk on Django söönud konservi või krõbinadi, aga ei midagi. Kogu ravimise protsessi võttis aga meie vahva karvik vastu ülima rahulikkusega. Lasi sundtoita ilma pukslemata, sai ilusti tilguti panna, ilma, et ta oleks püüdnud sellest lahti rabeleda. Ka süstid kannatas väga hästi ära. Üks üdini tubli noormees on Django. Ainukene mure, mis jäänud oli, et kassike ei söö. Kuid ühel ilusal päeval poolteist nädalat hiljem kui vabatahtlik Djangot paitas, hakkas kassikene justkui nuusutama ja midagi otsima. Õnneks tabas vabatahtlik ära, et Django otsib süüa! Kähku-kähku toodi konservi, et mitte maha magada seda võimalust, et kiisu hakkab ise sööma ja just seda ta tegi! Ka järgmine ja ülejärgime päev! Vabatahtlike rõõm oli üüratu ning Django-poiss kosus, muutus tugevamaks ja aktiivsemaks kuni sinna maani, et teda polnud vaja enam üldse ravida. Django muutus arast kiisust peale ravimist ja paitamist ning hoolitsust täielikuks sülekiisuks, kes jookseb vabatahtlikele uksepeale vastu lootuses saada pai ja konservi! Kuid Django kannatused ei olnud sellega veel lõppenud. Peale tervenemist jäid haigeks Django silmad. Nii haigeid silmi polnud vabatahtlikud enne näinud, aga kummelikompressi ning arsti poolt määratud silmatilkadega saime ka sellest probleemist üle! Hiljuti käis Django lahendamas ka enda ainukest jäänud tervisehäda, nimelt tõmmati Djangol palju haigeid hambaid välja. Nüüd on kiisu lõpuks ometi lahti oma tervisehädadest ja muredest! Nagu Tarantino filmi Django on ka Pesaleidja Django suure südamega ning on veendunud, et ta saab läbi kõigist raskustest ning seda ongi ta teinud! Kuna Django on nüüd täitsa terve poiss, siis lõpuks otsib ta enda PÄRISKODU, kus kogu läbikogetud unustada ning alustada puhtalt lehelt! Ta on, nagu ühele korralikule kassihärrale kohane kiibitud, kastreeritud ning saanud parasiiditõrje. Kui sa tahaksid aidata Djangol alustada puhtalt lehelt, siis kirjuta meie vabatahtlikule kassituba@varjupaik.ee ja uuri lähemalt. 22.11.13 Django leidis omale kodu :) Täname väga tema uut pererahvast!