Vanamees Gandalf

Vanamees Gandalf - Pesaleidja kõige vanem hoolealune. Gandalf on viis ja pool kilo karvast armastust. Ta on suur kohevakarvane halli-valge kirju pall, kellele meeldib maadelda jalanõudega. Sellest tingitud sisemine elevatsioon tuleneb faktist, et nöörid on fantastilised - ta sisemise kiisu magnet. Tema ’mjäu’ on kääks. Tal on suured valged käpad ja jänese saba. Ta kaotas selle tõenäoliselt mõnes tänavalahingus, neid tuli ette pärast seda kui kadus kodu, kuid selle tagamaid teab ainult Gandalf ise. Ta on siin planeedil olnud 12 aastat, vahepeal juhtus igasuguseid asju, mõni asi oli hea, mõni ei olnud, kokkuvõttes tundub, et kestma ei jää miski. Pole tegelikult ju olulinegi kui meil on koht, kus keegi ei saa meile liiga teha, aga kõigil meist pole, Gandalf teab. Ta norskab siin diivanil vaikselt ja meelalt nüüd, nuuksub, käpp liigub, ta näeb unenägu. Kõik aga pole päris nii tore kui paistab, sest oma läbielamiste tõttu ei pruugi teiste kassidega läbi saada ja su kodu võib muutuda imperaatorlikuks kassi feodaalkorraks, kuigi ta on nii nummi seal diivanil. Ei saa teda süüdistada hingehaavades, mida võib tänavaelu tekitada. Pealegi tükk aega sai veel kassitoa noorematelt kassidelt kambakesi peksa, nii et mälestuste pagas on üpris nutune. Keeras nüüd külge ja ohkas sügavalt, magab edasi. Ta on kodu otsinud kaua aega, kaua. Me oleme kindlad, et leidub see inimene, kelle südames on koht Gandalfile. Kes tahab sõpra, kuid kelle jaoks ei pea ta olema kuue kuune, punane, emane ja tantsima. Keegi, kes näeb teda sellisena nagu ta on. Väikene hing, kes otsib oma kohta, kuid ei suuda seda üksinda teha. Vanamehe lugu. “Ma võitlesin. Kohe väga palju. Mul oli kunagi kodu. Aga selle kodu mälestus on kustunud. Olen olnud tänaval, pidanud maha loetamatuid lahinguid ellujäämiseks, elamiseks, lõpuks juba ainult eksisteerimiseks. Ma olen kakelnud toidu ja joogi pärast, isegi õiguse eest hingata. Ma jõudsin ja suutsin, sest ma olin siis veel noorem. Aga nüüd on kõik. Ma annan alla. Kui see Pesaleidja kassitoa riiul siin on parim, mis minu elupäevade lõpuni olla võib, siis las ma olen. Tean, Teie kahejalgsed mind ei taha. Miks peaksitegi? Mina olen pesueht pensionär. Üle kümne aasta, peaaegu hambutu, kasutu. Kasutu oli vist see sõna, mida Teie, kahejalgsed, minu kirjeldamiseks kasutate. Aga ma ju ei ole! Ma ei mängi enam nagu nunnu kassipoeg, ma ei jõua sulepulgaga maadelda ja käpapallis väravaid lüüa. Aga ma ei ole kasutu…ma olen lihtsalt vanaks jäänud. Kas siis tõesti sellepärast ei olegi mul õigust enda kodule?” Meie Vanamees tahab koju. Kus hingata ilma hirmuta. Elada lootusega. Ja olla kuni Elu annab. Ta ei taha paljut. Vaid lihtsalt ühte nurgakest, kahte toidukorda ja kolme pai. Kas see on tõesti nii palju? Kas üks väsinud karvakera ei ole väärt võimalust veeta oma viimased aastad südamlikus ja soojas kodus? Palun aita meid, aita Vanameest, kes tahab vaid…koju. 14.05.15 Meie Vanamees läks oma koju :) Suured-suured tänud talle kodu andnud perele!