Tolstoi

RAHULIK NOORMEES TOLSTOI OOTAB OMA INIMEST, KELLELE ENNAST AVADA!

Viiekilone  mehemürakas Tolstoi on 2018. aasta augustis sündinud noorhärra, kes kolis Pesaleidja kassituppa Paljassaare varjupaigast 2019. aasta augustis. 

Tolstoi elu pole olnud lihtne: juba pisikese kassipojana pidi ta Lasnamäe paneelmajade vahel oma elu eest võitlema ning seejärel erinevates varjupaikades veel sadade kassidega tähelepanu jagama. Kui Tolstoi meie juurde tuli, oli ta tõeliselt metsik tegelane: ta tatistas, andis käpaga ning susises inimese peale isegi siis kui talle julgeti otsa vaadata. Tema sotsialiseerimine tundus vahepeal justkui peaaegu võimatu missioonina, sest oli näha, et inimesi pelgab ta kui tuld. Me ei tea, milline oli armsa kassipoisi elu kassipojana, kuid me saime väga hästi aru sellest, et inimesed pole temaga head olnud. 

Saime aru, et Tolstoi vajab esialgu aega, et meiega üldse harjuda, ning lasime tal meie poistetoas rahulikult elada. Aja möödudes sai armas triibik aru, et tegelikult me ei ole mingid koletised ning aasta pärast meie juurde saabumist hakkas ta ennast vaikselt näitama. Kui varasemalt läks ta inimeste saabumisel mõnda pesakasti peitu, siis möödunud sügisel julges ta üha rohkem inimeste juuresolekul oma pesakastist välja tulla. Selline asi on endise metsiku kassi jaoks väga-väga suur edusamm ning hoidsime hinge kinni, et enam mingeid tagasilööke ei tuleks. 

Ühe regulaarse tervisekontrolli ajal avastasime, et armsa Tolstoi igemed olid pisut põletikus ja hammastel on natuke hambakivi (ei midagi hullu). Pärast arsti juures käimist panime poisi puuri, et saaksime talle ilusti rohtu anda ja tema suu paranemist jälgida. Puurisoldud aja jooksul muutus midagi Tolstoi hinges. Tolstoi õppis inimesi täielikult usaldama! Ta sai aru, et inimesed on päriselt ilusad ja head! Tema puuri puhastades tuli ta ise meile sülle ja palus, et keegi teda paitaks ja kõrva tagant sügaks. See oli täiesti uskumatu kogemus - meie Tolstoi, kes veel aasta tagasi kartis inimesi kui tuld, ronis nüüd inimesele ise sülle. 

Lõpuks sai Tolstoi ravikuur läbi ning aeg oli tagasi vabapidamistuppa kolida. Siin aga tuleb välja üks kurb tõsiasi - nimelt ei meeldi Tolstoile sadade teiste kasside keskel elada. Tema silmadest on näha lõputut kurbust ning ta vaatab meile oma kurva ja paluva pilguga otsa ning ootab, et me ta teiste kasside keskelt ära päästaksime. Ei, Tolsu (nii me teda hellitavalt kutsume) ei ole teistega konfliktne, kuid on näha, et ta vajab pisut rohkem isiklikku ruumi. Kahjuks on nii, et kassitoas elamine teeb ta meele kurvaks ning puuris olnud energiline poiss on teiste keskel kurb ning konutab suurema osa päevast pesakastis. Ta võtab endiselt hea meelega vastu kõik paid ning ta on tõesti nii-nii armas poiss, kuid me väga kardame seda, et ta võib ühel hetkel jälle kinniseks muutuda. 

Kui just sina soovid Tolstoile teise võimaluse anda, siis vajuta siin samas lehel "soovin seda loomakest", tutvu meie loovutustingimustega, täida ankeet ja tule Tolstoile külla!