Toffee

Pisike punapea Toffee otsib ikka veel oma päriskodu. August 2013. Toffee on nüüdseks hoiukodus veetnud täpselt kaks kuud, selle aja jooksul on sirgunud temast tubli ja vapper kiisupreili. Hoiukodu pererahvas on ka kahtlema hakanud, et järsku on neiule vale nimi pandud. Toffee nimele ei taha ta üldse mitte reageerida ning ka oma iseloomult meenutab ta tihti pigem Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukka. Toffee ongi justkui kassi-Pipi. Tal on täpselt sama punane pea ja tema külgi katavad punaste triipude asemel hoopis punakad tähnid nagu tedretäpid ning jalas on tal valged põlvikud, millest üks on justkui alla vajunud. Ka oma eluteed tuli Toffeel väga noorelt iseseisvalt alustada. IImselt on temagi ema hoopis tänavakassina taevas ingliks ning isa Peterburi tänavate kassikuningas. Iseloomultki on Toffee sama iseseisev kui Pipi - tal ei ole mingit probleemi üksinda mööda korterit hiiri ja pallikesi taga ajada. Teinekord toob hoolitsevalt ka oma hiirepere krõbinakausi juurde "sööma". Ja talle meeldivad hullupööra teised loomad. Hoiukodus on ta ära kodustanud nii kohaliku kassihärra kui ka jänkupoisi - nendega peabki ta hoiukodus pikki jooksumaratone ja mängib peitust. Loomakliinikus käikude ajal said ka kõik koerad vapralt üle nuusutatud. Kui ta ära väsib kogu sellest ringijooksmisest ja tagaajamisest, siis poeb vaikselt voodisse teki sisse magama või pererahva kodus olles külje alla head-paremat sööki nuiama. Ja me oleme täiesti kindlad, et kui Toffee saaks, siis võtaks temagi Pipi kombel väikese vääniku pillid sisse, lausuks juurde "Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu." ning loodaks salamisi, et ta kunagi suureks ei kasvaks. Ilmselt selle lootuses ongi ta kahe kuu jooksul iga päev väga tublisti kaltsiumitablette söönud ning isegi kibeda ussirohutableti neelas ruttu alla. Toffee hoolitseb ka hoiukodu pererahva tervise eest. Ta on ilmselt kuskilt lugenud, et kassi nurrumine pidavat stressi leevendama ning üldse tervisele hästi mõjuma. Nii poebki ta igal öösel salamisi inimestele kaissu ja hakkab vaikselt-vaikselt kõrva sisse nurruma. Kõige olulisema oleksime peaaegu unustanud mainimata. Kõigest kaks kuud ja kümme päeva pärast keerukat operatsiooni, mille jooksul kaaluti isegi tema esikäpa amputeerimist, kõnnib ja jookseb Toffee täitsa vabalt ringi kõigi oma nelja käpa peal. Kui ei teaks, et tema kaks käppa on murtud luudega olnud, siis ei saaks peale vaadates arugi, et miskit häda oleks. Isegi lonkamist pole enam märgata. Toffee on ka kiibistatud, vaktsineeritud ning saanud ussirohtu. 06.09.13 Täna asus Toffee teele oma päris perekonna juurde. Ees on ootamas teekond põhjanaabrite juurde. Kõigil Pesaleidjatel on rõõmupisar silmanurgas ja tahaksid siinkohal tänada nii kassilapsega tegelenud arste, tema meieni toonud inimest ning ennekõike hoiukodu, kes suutis hoole ja armastusega Toffee optimistlikeimatestki ootustest paremini terveks ravida.