Teele

Ma ootasin Sind sellele külmal päeval. Ma tean, et Sa ei teadnud. Nüüd siis tea: Ma ootasin Sind sellel külmal päeval. Ei, vabandama tõesti Sa ei pea/…/ Ma ootasin, sest mina tahtsin nii /…/ Ma teadsin, sa ei tule nagunii… Selliseid Doris Kareva luuleridu võib mõelda kassitoas juba kaks aastat oma inimest ootav Teele ja muutub aina kurvemaks. Jääb üle ainult loota, et ta ei lõpetaks ootamist, et ta ei loobuks. 2 aastat ja mitte ühtegi ankeeti, mitte ühtegi huvilist, mitte ühtegi küsimust tema kohta. Ometi on tal imeilusad suured ja ümmargused silmad, hästi pehme, uhkete triipudega kasukas, leebe, tagasihoidlik iseloom ja palju palju veel. Teele ootab kassitoas juba pikka aega oma inimest. Ta ootab kedagi, kes tunneks huvi just tema vastu. Ta ei ole pealetükkiv ja ei jookse kodupakkujale uksele vastu, vaid ootab kannatlikult toanurgas pesas, et ta kellelegi silma jääks. Esialgu ta võõrast ei usalda ja kardab natuke, aga meie kogemus näitab, et sellised kiisud muutuvad päris oma koju kolides päris kiiresti nurruvateks sõpradeks, sest nad vajavad enda umber lihtsalt stabiilset turvalist keskkonda ja armastust, see aitab neil kiiresti oma hirmudest üle saada. Teele ei ole iseloomult pealetükkiv ja tüütav, ta on tagasihoidlik, mitte metsik, aga ei usalda igaüht, kes uksest sisse astub. Ta lihtsalt ei tea, mida inimeselt oodata. Nii võpatabki Teele, kui talle õrnalt pai teha. Ta nagu ei usuks, et ta on seda paitust ja tähelepanu väärt. Tegelikult on Teele väärt iga paitust, tema triibuline kasukas on nii pehme. Ta on väärt iga pilguheitmist, sest ta on imeilus, suurte ümmarguste silmadega, kui ainult need pisarad sealt ära saaks ja pilgu natukenegi rõõmsamaks. Ta on väärt rahulikku ja turvalist kodu, kus saba püsti julgelt ringi käia. Ta on väärt oma armastavat inimest, kes temaga õrnalt räägiks ja paitaks nurruma, näitaks Teelele kõike seda head ja teeks nii, ei ta peaks kunagi enam kartma ega muretsema. Pesaleidja Teele on nagu Oskar Lutsu tuntud romaanidest pärit Paunvere Teele – imeilus tiheda triibuga kiisupreili ja tal on ka natukene rohkem kuraasi kui mõnel teisel. Tegelikult tuleb meie Teele kuraas ainult sellest, et ta ei tea, mida inimeselt oodata, kas head või halba. Teele ei ole kuri, ta lihtsalt hoiaks parema meelega igaks juhuks eemale. Kuid tasapisi hakkab Teele ka inimestega harjuma ja enam nii paaniliselt ei karda, aga otsa vaatab ikka sellise näoga, nagu tahaks öelda: “Jäta mind ivakeseks rahule, kui võid.” Ja vabatahtlik jätabki, läheb ära ja järgmisel päeval tuleb jälle järgmine talle oma paikätt pakkuma. Teelele meeldiks palju rohkem rahulikus ja turvalises kodus, kui kassitoas. Seal hakkaks Teele “jää” ka palju kiiremini sulama ja ta saaks inimesega peagi sõbraks, kui talle ainult võimalus anda. “Igatahes!” ütleks O.Lutsu Joosep Toots selle peale. Teele on Valgast pärit kiisu, kes oli enne Toots, kuni avastati, et ta on hoopis tüdruk. Teele vajab rahulikku ja kannatlikku inimest, kes tahaks teda armastavas õhkkonnas stressist ja kurbusest vabastada. Aita muuta ühe väikese kiisu elu paremaks! Selle karvase kasuka all ja kahtlevate silmade taga on üks värisev, kuid siiski vapper tiigrisüda. Me oleme näinud kiisusid, kellega kodu teeb imet. Teele usub salamisi ka sellesse imesse:) Oktoober 2016. Teele jäi hoiukodusse päriseks :) Suur-suur aitäh!