Sokk

Tsauu, saame tuttavaks! Mina olen kassipoiss Sokk, lahe nimi kas pole? Aga täiesti ausalt võin öelda, et olen ka täiesti erakordne. Aga läheme kohe asja kallale,eksole? Mul on kogu aeg nii kiire, niipalju on uurida, et… Välimuselt võiks mind kirjeldada kui tavalist eesti musta-valgekirjut…eee…kassi. Omapärane on minu puhul see, et no ei suuda ma neid valgeid sokke, millega loodus mind õnnistanud on, korralikult ja sirgena jalas hoida. Ikka kipub üks või siis ka teine imelikult lonti vajuma….üks või teine selles mõttes, et sõltub ju, kummalt poolt vaadata. Vanust on mul ei päevagi rohkem kui 1,5 aastat, või oli see 1,7 aasta või siis 2 aastat-kes seda nii täpselt enam mäletab, aga tõesti, mitte tundigi rohkem kui 2 aastat. Ausalt. Ma ei oska teile täpselt jutustada, kuidas ja kus ma sündisin ning mismoodi minust nii suur ja tubli kiisupoiss kasvas, aga vahel on vaja natukene õnne, et olla õigel ajal õiges kohas. Minul seda õnne jätkub ja seda on kohe ka näha kui minuga kohtuda. Ma olen pidevalt rõõmus, pidevas liikumises ning ma olen lihtsalt meeletult uudishimulik, lihtsalt meeletult! Ma pean otsemaid teada saama, mis on hoiukodu perenaise kotis, mitu sammu ta teeb kööki jõudmiseks, mitu liigutust on vaja konservi avamiseks, mitu sammu on joogikausi juurest kraanikausi juurde, mitut mänguasja on korraga võimalik oma käppade vahele haarata. Minu ainuke eripära on selles, et ma teen seda kõike veel ohutust ning aupaklikust kaugusest. Ainult inimese kätt julgen tulla nuusutama ja siis panen kohe häbelikult plehku. Ma tunnen ennast päris, kohe päris-päris julgena vaid koos teiste kassidega. Teised kiisud ütlevad, et ma olevat mõnus, sõbralik ning väga mänguhimuline poiss, kelle vaieldamatuks lemmiksöögiks on krõbinad konserviga, tegelikult ikka konserv tibakeste krõbinatega. Kui just sina, kallis kahel jala kõndiv inimene, tahaksid olla see, kellel jätkub tahet anda mulle aega, olla kannatlik ning mõistev, siis võid just sina olla see, kellel õnnestub teha mulle minu elu päris esimene pai. Usu, ma oskan olla selle eest eriliselt tänulik. Hetkel aga lähen ja põõnan natukene, või siis mängin uue mänguhiirega, või siis ehmatan Päikese oma pesast püsti, või siis üritan Mustu parema käpa (mis on muuseas must) pimedusest ülesse leida või siis jään sind, mu päris oma inimene, uudishimulikult ootama. Kui leidub kellelgi aega, tahet ja kannatust Sokile hoidukodu või siis ka kohe päris kodu pakkuda ning tahab oma ellu üht mõnusat sekeldist, siis võta julgesti ühendust meiliaadressil marju.randma@mail.ee või helista: 5101981. Kuidas kõik algas, kuidas ma sündisin-seda ma teile rääkida ei oska. Aga ühel hetkel elasime lihtsalt 30-kesi 1 pisikeses toas, pead-käpad segamini. Oma hädad tegime põrandale ja söögiks saime riisiputru. Elasime seega küll, aga mis elu see ka oli! Tedretäpp, kui meie hulgast kõige haritum, pani ühel päeval ette, et me läheksime ja otsiksime endale õige uue kodu. Mõeldud-tehtud. 6 kõige ettevõtlikumat ja julgemat meie seast võtsid oma sabad selga ning asusime teele-elunäinud Tedretäpp, kurblik nõiakass Mustu, triibikute perekond Päike, härra Rein ning pisike Piisk ning uudishimulik Sokk. Kõndisime ikka mitu päeva, mitu ööd-nägime nii päikest kui saime tunda sügisest vihma, kuid lõpuks leidsime ühe pisikese majakese, kus keegi ei elanud. Mõtlesime, et miks mitte just siia endale uus kodu luua. Tegelikult tuli õige pea välja, et majakesel on perenaine siiski olemas, kes aga lubas meil sinna mõneks ajaks ankrusse heita. Ta võttis meid külalislahkelt vastu, pakkus enneolematult maitsvaid krõbuskeid ning konservi ning siis…hakkas meid kasvatama….. Õppisime korralikult liivakasti kasutama, viisakalt sööma, möllu tegema (selleks nüüd ruumi ju oli), külalisi viisakalt tervitama ja ära saatma. Iga hommik algas võimlemise ja käpapesuga, siis väike eine ning väike puhkus, siis tunnid ning siis päeva oodatuim osa-perenaise külastus ning maitsev õhtusöök! Vahel võttis ta ka kedagi kaasa- vat need hetked olid kõige põnevamad! Vahepeal said muidugi kõik isased kiisud kastreeritud, vaktsineeritud ning vajalikud parasiiditõrjed, Tedretäpp muidugi ka. Ühel päeval aga märkasime, et hommikuse rivistuse ajal oli tavapärase 6 kassi asemel vaid 5. Tedretäpp teadis rääkida, et pisikesel Piisal avastati igemepõletik ning ta vajab pidevat tähelepanu ja ravi ning perenaine võttis ta enda juurde koju. Järgmisena vigastas Härra Rein uljaste trikkide tulemusel oma silma, vajas operatsiooni ning pärast seda taastumist ning läks ühe toreda noormehe juurde hoiukodusse, sinna hoiukodusse läheb varsti ka tagasihoidlik Mustu. Ühel päeval teatas proua Tedretäpp, et nüüd on tema aeg tulnud, üks tore pere Viljandist tahab teda endale päris kassiks ning läinud oli temagi….. Täna elame majakeses vaid kolmekesi -mina, st Päike, Mustu ja aktiivne ning uudishimulik Sokk. Hoiukodu perenaine on meisse kõigisse väga kiindunud ning võtaks kogu seltskonna enda juurde, aga see ei ole paraku võimalik. Ka hakatakse varsti majakest lammutama ning meil Sokiga on hädasti vaja uut elupaika-kas siis hoiukodu või siis õnneliku võimaluse tekkimisel, kohe päriskodu.