Säli

Ilusat päevakest teile kõigile! Olen vähemalt 4 aastat vana pisem musta-valge kirju kassidaam ja sooviksin Teile rääkida oma lookese ning leida ühe sooja ja turvalise koha, kus oma ülejäänud eluaastad veeta. Palusin selleks abi oma hoiukodult, kes Teie jaoks mu sõnad kirja panevad. Et Teile kogu lugu rääkida, pean alustama algusest. Või noh, sealt, kust ma veel mäletan.

Oma noorust ma ei mäletagi enam. Ma arvan, et mul oli pere, sest mulle meeldivad paid ning siiani usun inimestesse ja väga loodan, et kõik neist ei olegi õelad, julmad ja kurjad. Esimesed ähmased mälestused on 3-4 aasta tagusest ajast. Ma elasin seal, kus juhtus ja kus ei olnud suurt ohtu minu elule. Peitsin ennast mahajäetud majades, kuurialustes, autode ja prügikastide all. Süüa hankisin ma endale enamjaolt ise. Jahtisin hiiri ja linde, tuhnisin prügikastis ning ühe suure laohoone juures leidus üks hea ja armas inimene, kes alati minuga oma lõunat jagas. Ühel päeval seda inimest enam polnud. Ma ootasin ja ootasin, aga teda ei tulnudki enam. Minu kõht hakkas juba valutama ja krampi kiskuma näljast ning ma liikusin oma eluga mujale edasi. Mõnel hetkel olin ma peaaegu igasuguse usu inimestesse kaotanud. Mind löödi jalaga, loobiti kividega ja ähvardati isegi maha lasta, sest ma pidavat olema vastik, tüütu, parasiite levitav ja arutult paljunev elukas. Te ei kujuta ettegi, kui haiget see kõik tegi. Kas te üldse teate, milline on ühe hulkurkassi elu? Ma pidin pidevalt oma elu pärast kartma. Kord sattusin ma oma pojakesi kaitstes kokku ühe suure isase kõutsiga, kes tuuseldas mind korralikult, aga ma olin tugev. Suutsin ta eemale ajada ja oma lapsukesi tema raevust säästa, ise pidin ohverdama oma kõrvaotsa, aga vähemalt jäid sel korral lapsed terveks. See kõik ei ole mind ikkagi maha murdnud. Paar aastat tagasi leidsin tee ühe maja hoovi, kust mind ei aetudki ära, vaid oldi hoopis sõbralikud. Mulle pakuti iga päev süüa ning jagati isegi paar pisikest paid. Kuid ka see ei kestnud kaua. Ühel hetkel jälle seda peret lihtsalt polnud enam. Ma käisin akna peal isegi vaatamas ja koputasin vaikselt klaasile. Äkki keegi kuuleb. Aga ei, toas ei olnud kedagi. Ma küll ootasin, aga see maja jäigi pimedaks ning toad tühjaks.

Ausalt öeldes ei ole ma enam oma esimeses nooruses ning see koduta olemine ja pidev elu eest võitlemine on mind nõrgemaks teinud ja ma väsin kiiremini. Toidu otsimine ei lähe enam nii libedalt ning prügikastides tuhnimine ei anna väga head toidulauda. Niisiis seadsingi ma oma käpakesed ühe lasteaia poole teele. Võtsin koha sisse ukse juures ja mõtlesin, et seal kohtan ma kindlasti lõpuks jälle inimest, kes minust hooliks. Lasteaias käib ju nii palju erinevaid inimesi ja küll keegi ikka mind tahab. Ma soovisin väga leida endale üht sooja ja mõnusat pesakest, kus ei peaks näljast valutavat kõhtu taluma ning muretsema, et keegi sind lüüa tahab. Inimesed muudkui möödusid, mõni karjus mu peale ja ajas ära, mõni paitas või pakkus söögipoolistki, aga keegi ei tahtnud mind endale päriseks. Mul oli külm ja kõht valutas näljast ning isegi pisar üritas silmanurka pugeda, aga külmus kohe ära. Ühel õhtul ootasin ma jälle lasteaia ees, lihtsalt harjumusest. Ega ma ei lootnudki enam. Aga möödus üks auto, mis jäi seisma ja tagurdas. Inimene tuli autost välja ja kutsus mind. Mingist vanast harjumusest läksin ma selle inimese juurde, nühkisin vastu jalgu ja lasin korraks isegi nurrul kõlada. Ta võttis mu sülle, viis autosse ning paari minuti pärast olin ma ühes soojas toas. Te ei kujuta ettegi, mida ma tundsin. Mulle pakuti süüa ja juua ning mind paitati. Ma polnud ammu sellise kohtlemise osaks saanud. See kõik tundus nii uskumatu.

Nüüd olen ma siin soojas kohas juba mitu päeva veetnud. Ega ma midagi erilist ei teegi. Kui pererahvast kodus pole, siis magan ma radika all ning kui nad kodus on, siis nühin vastu jalgu ja lasen neil oma imelist nurru kuulata, uudistan akna peal või peesitan ühe suure kassipuu peal. Teate, nii hea on tunda, kuidas soe kontidesse poeb ning kõht ei löö valust ja näljast pilli.

Aga nüüd, kallid lugejad, pöördungi Teie poole ühe pisikese palvega. Nimelt olen ma praegu inimeste juures, kellel ei ole võimalik mulle päris kodu pakkuda, aga on mulle hoiukoduks. Niisiis, olen ma kohe päris oma kodu otsingul. Ma ei oska küll mingeid erilisi trikke, aga nurrumootor on mul võimas. Samuti magan ma kaisus, kasutan viisakalt liivakasti ja ka toiduga ei pirtsuta. Kõik on parem, kui tühi viineripakk prügikastist. Kui teised kassid minu kallal tüli ei nori, siis olen ka mina nendega rahulik. Isegi hoiukodu enda kassiga, kes on vahest ikka paras tüütus ja kiusupunn, suudan ma ühes korteris olla ja viisakaks jääda.

Ja vot selline kass ma olengi ning sooviksin väga endale oma perekonda ja sooja pesa. Ole käpp ja aita mind sellega! Teile kõige mõnusamalt nurrudes, Säli

Säli on juba saanud parasiitide vastase tõrje ja saab enne koju minekut kiibistatud.

Mai 2018. Säli leidis oma kodu :)