Romeo

2011.aasta juulis sündis Viljandi varjupaigas üks väikene triibuline kassipoeg- Romeo. Ta pole oma kahe ja poole eluaasta jooksul veel saanud tunda kodusoojust, aga samas on õppinud tundma kui head võivad olla inimesed. Romeole meeldivad kõik inimesed lastest-täiskasvanuteni välja. Eriti meeldivad talle need, kes ei soovi teda väntsutada ja vastu tema tahtmist sülle võtta. Romeo tuleb sülle ainult siis, kui ta seda ise soovib. Tegu on ka väga tolerantse poisiga, nimelt ei esita ta ühtegi pretentsiooni, kui tema esimeses kodus peaks veel mõni kass olema. Romeo ei võta ka palju ruumi, kõigest hõivaks mõne pehme koha (näiteks diivani, tugitooli või voodi), kus oleks oleks suurepärane oma hommikusi, pärastlõunasi, õhtusi ning öiseid iluunetunde täis magada. Veebruar 2014. Armastus nimega Romeo elab nüüd hoiukodus. Koos kahe vahva kassiplikaga. Margarita on tema eriline lemmik. Siis kui pisike panter magab, siis lakub Romeo hellalt tema kõrvad üle - ja ta ei tundu sellistel hetkedel olevat tavaline kass. Ta tundub hulga enam olevat inimese moodi. Romeo on oma elu veetnud varjupaigas. Iga viimase kui päeva sellest ja oma esimesel päeval hoiukodus, olles tabatud diivanil istumast, vaatas ta perenaist pikalt-pikalt, kõrvad olematute rangluude vahele tõmmatud, ilmega "Kas ma ikka tohin siin istuda? Oled sa kindel? Äkki ma igaks juhuks ikka ei istu" ja siis ruttu vudis ta igaks juhuks diivani taha. Nüüd Romeo juba istub diivanil koos inimesega. Poeb külje alla. Ja paid, need paid, on nii head, et võtavad põlved nõrgaks, siis viskab Romeo oma ilusa valge kõhu üles ja lööb kõvasti nurru. Märts 2014. Armastus nimega Romeo kirjutab oma elust hoiukodus: "Tere, Ma pole kunagi varem päriselt sellist kirja kirjutanud. Aga perenaine siin utsitas, et ma võiksin ikkagi proovida, sest me mõlemad loodame väga, et peale 925 päeva kodutuna leian ma lõpuks ka oma päris kodu ja ei pea enam kunagi muretsema sellepärast, et kas ma tohin või ei tohi diivanil päikselaigus peesitada. Jah, te lugesite õigesti, 925 päeva olen ma olnud kodutu. Mitte oma enda valikul. Ma sündisin Viljandi varjupaigas ja olen selle ajaga ilusaks kassinoormeheks sirgunud. Olen vaktsineeritud, saanud kiibi ja parasiiditõrje ning loomulikult olen ma ka kastreeritud. "Ponks poiss" ühesõnaga. Hoiukodus on tore. Siin on mu uus parim sõbranna Margarita. Mu eriline lemmik. Siis kui see pisike panter magab, siis lakun ma hellalt tema kõrvad puhtaks. Ja mõnikord, kui mina tudun, siis tuleb võtab Margarita mind kaissu. Hästi vahva oleks, kui me koos kodu leiaksime, aga ma täitsa mõistan, kui see võimalik ei ole. Ma olen üksinda ka päris lustlik. Hüppan toas põrkava palli järgi ja mängin piiksuva hiirekesega. Ja mõnikord ajan ma lihtsalt paberinutsakat taga - see on ka väga põnev ja müstiline ja krabisev asi. Ma armastan head sööki ja siilin hommikuti hoolega endale konservimaiust. Mõnikord annab perenaine hapukoort ja hakkliha ka. Mmmm ... siis on pidu! Ja peale selle hapukoorekausikese tühjaks söömist, poen ma diivanil perenaise külje alla, keeran oma lumivalge kõhukese taevapoole ja siis mu tagakäpake väriseb suurest mõnust, kui mu kõhualust sügatakse. Maailmas ei ole midagi paremat! Ja paid, need paid, on nii head, et võtavad põlved nõrgaks. Nurrnjäu, Romeo" 24.03.14 Romeo armus teda vaatama tulnud peresse. Ja tunne oli vastastikune, sest inimesed ei saanud kuidagi ilma Romeota ära minna :) Suured tänud perele, kes pakkus Romeole tema elu esimest päriskodu!