Restaureeritud Yoko

Tutvustame üht erilist kassieksemplari Yokot. Yoko on igat pidi eriline kass. Ta on väga suur, tema nina on väga-väga suur, millist pole varem hoiukodu näinud (ja hoiukodu on hoidnud palju kasse)! Ta on väga rahulik ja väärikas. Väärikus ja rahu ongi põhjus, miks tundub nagu Yoko oleks oma kodumõisa just kaotanud, aga ei kaota lootust sinna kohe tagasi jõuda, et kohe värsket kanafileed ampsata ja kamina ette pikali visata. Kuskil peakski olema Yoko kodu, sest leides oli ta juba kastreeritud, aga kiibistamata. Ja inimene võiks teda kõrva tagant sügada, ja otseloomulikult nagu Yokole kohane (ja mida varem nähtud pole) väga palju, tugevalt ja järjest. Yokole meeldib peaga puksida, sellist puksimist oma suure koonuga pole ka varem nähtud. Ükskord puksis ühe mehe diivanilt lausa maha, peaga vastu mehe pead, mehel silmad ja suud Yoko karvu täis. Yoko on ka naljakas, kui miski tema tähelepanu püüab, siis tuleb üllatunud näoga uurima, on isegi ootamatult ettevaatlik, katsub käpaga. Ka teisi kasse hoiukodus katsub käpaga. Yoko kasukas on kokku pandud pehmest valgest lühikesest karvast käppadel ja kõhu all ning pikast karmikarvalisest pruunist seljal. Yokol on 1 silm ja tänavaelust kaasa saadud immuunpuudulikkus ning veidi kahisev hingamine. Yoko vanust ei tea keegi, võib olla 3-aastane, aga võibolla 6, arvestame siis umbes 5. Yoko lugu Pesaleidjas algas novembri keskel 2014: Kui Yoko hoiukoju jõudis oli tal värskelt läbitud 2 rasket operatsiooni, eemaldatud avariis viga saanud silm ja parandatud ala- ja ülalõualuu. Kliinikusse tõid ta 2 noormeest, kes olid auto alla jäänud kassikese leidnud oma töökoha juurest. Yoko oli suur kondihunnik (vaata alumist pilti), ei söönud ise, ei joonud ise, ei soovinud suhelda, vaid magas. Aga Yoko tahtis paraneda, neelas alla süstlast antud rammusa pasteedi, ravimid ja hakkas ise jooma. Lõualuude operatsiooni tõttu ei saanud ta suud kinni panna täielikult ja võis kuu aega süüa vaid pehmet toitu või vees pehmeks leotatud krõbinaid. Yokol oli isu hea ja kondihunnikust hakkas saama kass. Detsember 2014, jaanuar 2015: Lõualuud paranesid nii hästi kui võimalik üldse oli. Yoko eemaldatud silm aga mitte, tänavaelu immuunpuudulikkus teeb põletike paranemise raskemaks, vaja läks mitut antibiootikumikuuri. Yoko saab siiani iga päev organismi tugevdavat toidulisandit. Yoko võttis kaalus juurde, kondihunnik on täiesti kadunud. Üleelamistest annab tunnistust vaid karvkate, kohati karvad pusas, kohati karvapusad ära lõigatud. Nüüd otsib Yoko oma peret, mõisaga või ilma, see polegi tähtis, tähtis on OMA inimene. Tundub, et Yoko on väga lojaalne, ta saab aru, kus on tema koht, siiani eelistab ta truult magada oma fliistekikesel, kuhu ta peale operatsiooni pandi ja kust polnud tookord jõudu lahkuda. Tegelikult veedabki ta suurema osa ajast rahulikult pikutades või aknalaual mõtiskledes. Yokole sobib elu, kus ta üksi õues ei käi. Ta on sõbralik ka teiste kassidega. 23.07.15 Yoko lahkus üle Vikerkaaresilla :(( Tema tervis ei pidanud vastu...