Rein

Nii, mina olen siis spordipoiss Rein Nõmmelt. Saame tuttavaks. Välimus on mul meeldejääv-olen triibik ning minu triibud on halli-mustakirjud ning ääretult sümmeetrilised. Ma ei ole ei suur kass, aga ma ei ole ka väike kass. Täpselt paras ning kui arst mu üle vaatas, siis arvas, et ega ma vanem kui paariaastane ei ole. Alati räägitakse, et kassid satuvad hoiukodudesse, kus neil on perenaised. Aga mina sattusin hoiukodusse, kus oli hoopis spordihullust peremees. Ja siit minu sportlase tee alguse saigi. No aga kuidas ma sinna jõudsin, oota, kohe selgitan. Algus oli ausalt öeldes suhteliselt nigel. Nimelt vigastasin ma kapi peal trikke tehes oma silma. Kui siis meie kassikambale tuldi süüa tooma, oli mul mõlemad silmad kinni, mis kinni ning järgmine päev leidis mind operatsioonilaualt. Õnneks oli mu organism kiire taastumisvõimega, operatsioon õnnestus, kuid nädal aega tassiti mind arsti juurde silmatilkasid panema ning ausalt öeldes sai sellest loksutamisest ja ravimisest alguse minu tõsine umbusk inimese vastu. No ja siis leiti, et ma vajan taastumiseks rahulikku ja vaikset keskkonda ning sattusingi oma peremehe juurde. Kohe sain ka aru, et ega igast inimesest võib saada sportlane, aga igast sportlasest enam ikka inimest hästi ei saa. Terve elamine oli täis kõiksugu spordivarustust ja spordiriideid: tossud, särgid, igat sorti ja suuruses pallid, dressid jne ning lugupeetud peremees eelistas rääkida vaid segaste sporditerminitega. Vaatasime siis peremehega esimesel päeval üksteisega tõtt ja ta pani alustuseks kohe mängureeglid paika- iga pahanduse eest, mida ma korda saadan, saan ma kollase kaardi. Ärge nüüd tulge ütlema, et ma aru sain, misasja ta ajas, aga no mis mul üle jäi. Noogutasin mõtlikult ja pugesin pessa. Seal küpses mul otsus sellest spordiasjast natukene rohkem selgust saada. No ma istusin küll peremehe kõrval kui ta spordivõistlusi vaatas ning mingitel mulle ootamatutel hetkedel püsti kargas, huilgama kukkus ja käsi taeva poole rusikasse surudes pisikesi tegelasi seal telekas kõvahäälselt kirus, aga see kollase kaardi asi jäi mulle ikka arusaamatuks. Ühel öösel kui peremees oli magama läinud ja kõva häälega nohises, läksin ma julgelt teleka ette, et seda kaardiasja natukene lähemalt uurida. Toksisin tugevalt pulti ja ohoooo!!!!- telekas käivitus, ma sättisin ennast mõnusalt laua peale siruli ning jäin suure huviga ERR uudiseid lugema-äkki seal räägitakse midagi kollasest kaardist. Ossaa, kus tuli igasugust huvitavat infot! Aga telekas vist möirgas liiga kõvasti või läks peremehel lihtsalt uni ära, aga ühel hetkel tõusis ta voodis istukile, vaatas mind uskumatu näoga ning suutis vaid öelda kolm sõna: kollane kaart, Reinu! Vist polnud telekat vaatavat kassi lihtsalt varem näinud. Näu. Veel panin tähele, et peremehele meeldis kohutavalt sidrunivesi. Küll võttis seda jooki suure pudeliga trenni kaasa, küll jõi kodus niisama. Oleks ta siis mulle pakkunud, et maitse ka, Rein, maitse. Ei. Ma siis mõtlesin välja hea plaani, et kui õige veeretan sidruni oma joogikaussi, lasen öö läbi liguneda ja hommikul joon mõnuga. Mõeldud-tehtud. Tükk aega vedisin seda sidrunit üle kausiääre, aga hakkama sain. Hommikul sain ainult paar keeletäit seda head jooki pruukida kui peremees kadunud sidrunit otsima hakkas ning selle siis oma suureks üllatuseks minu joogikausist leidis. No ja jälle tõi ta kuuldavale kolm sõna: kollane kaart, Reinu! Ma ei hakka siinkohal pikemalt rääkima küüslaugupallist, mida me peremehega ühel öösel mängisime ja peremehe dressipükste ärapeitmise lugu ja veel mõnest situatsioonist, mis mulle taaskord kollased kaardid tõid, sest kogu kirjutis läheks õige pikale-aga igav meil omavahel küll ei olnud, seda ma võin teile kinnitada. Läbi nende tubaste spordimängude muutusin mina julgemaks ja enesekindlamaks ning kogu peremehe sõpruskond nõudis iga päev värskeid ja naljakaid lugusid Reinust ja kollastest kaartidest. Hommikuti saatsin ma peremehe viisakalt ukseni ning õhtul võtsin ma ta rõõmsa kräuga vastu. Süüa andis ta mulle korralikult ja konserviga ei koonerdanud. Nüüd olen jõudnud sinnamaani, et kõik sportlikud katsed on läbitud ning olen lunastanud pääsme PÄRISKOJU! Jah, ma ei ole 100 % sülekiisu ning vajan aega kohanemiseks, kuid ma olen KASS, suure algustähega. Ma luban, et ootan oma uut peret innukalt koju ning et minuga ei hakka iialgi igav. Ja ükskord ometi tahaksin ma selle kollase kaardi teemas selgust saada!! Näu! Kellel tekkis Reinu juttu lugedes tunne, et just tema on sinu sportliku elustiili alguseks või juba arenenud spordiviiruse suurendaja, siis võta julgesti ühendust meiliaadressil marju.randma@mail.ee või helista: 5101981