Puuma

Mäletate veel Puumat? Seda vurrukandjat, kes saabudes vabatahtlikke hirmu all hoidis, kes esimesel kassitoaööl oma pappkarbipesast saepuru tegi ning kelle puurile kleebiti silt kirjaga "eriti ohtlik"? Seda Puumat ei ole enam! Ei, Puuma ei ole meie seast lahkunud - ta on kassitoas täitsa koduootel, aga pesakarp püsib juba väga pikka aega ühes tükis. See läikiva süsimusta kasukaga kiisu on iga müstikaarmastaja unistus ja ei ole ju miskit paremat, kui näha ühe inimpelguri muutumist sülekassiks. Tegelikult on Puuma suures stressis ja vajaks väga järjekindlat paitamist, et inimkäsi talle enam ohuga ei seostuks. Sülle ta tõepoolest veel ei roni, aga kõikidel tema silmi puhastanud vabatahtlikel on kõik sõrmed endiselt alles ning vabatahtlike verd ei ole kassitoas juba tükk aega voolanud;) Puuma isiklik vabatahtlik ütleb aga koguni, et Puuma on nunnu! Vat siis. Puuma ajalugu: Puuma jõudis Pesaleidja kassituppa. Pealtnäha kass nagu kass ikka. Infolehel kirjas, et metsik. Noh, pole hullu, mõtlesime meie, vabatahtlikud. Metsikutega oleme ju harjunud. Metsikud meid ei kohuta. Oleme neid ju näinud kümneid, kui mitte sadu. Aga see ei ole tavaline metsik kass. See tegelane siin on Puuma. Me ei hakka olukorda ilustama. Puumat puuri pannes värisesid sõna otseses mõttes kahe kartmatu vabatahtliku käed ja jalad. Sest sedasorti sisin, käpahoobid ja urin võtavad ka kõige julgemal kahejalgsel hetkeks südame kloppima. Vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesime, et mis siis edasi saab? Kuidas sotsialiseerida kassi, kelle pilk tapab? Kuidas läheneda mustale printsile nii, et käed jääksid terveks? Esimest korda üle pika aja ja peale pikki kogemusi tekkis meil küsimus: kuidas edasi? Esimese puuris veedetud öö tulemust võib näha siit pildilt. Iseloomuga Puuma andis täpselt teada, mida arvab tema sellest sunniviisilisest vangistusest ja üleüldse, äärmiselt kehva kvaliteediga pappkarp pesakastiks on suurim solvang. Hommikul nägime siis solvumise väljendust. Meie hirm enda oskuste puudumise pärast kasvas veelgi. Aga. Möödas on kolm nädalat. Kolm nädalat täis vaikset sosinat, rahustavaid sõnu ja üliettevaatlikuid paisid. Käes küll sepakinda laadsed instrumendid, aga käsi puuri urisevat karvakera otsima. Tunnistan ausalt, istusin Puuma puuri juures üle tunni ja laulsin talle ette kõikvõimalikud pähetulnud viisijupid. Pappkarbis peidus olev kogu kuulas. Urin lakkas. Saabus vaikus. Ja siis me mõistsimegi. Meie võime ju karta. Aga Puuma kardab veelgi enam. Tema viha ei olegi viha, vaid paaniline kartus. Tema sisin on appikarje. Ja tema käpahoobid on enesekaitse. Ning siis ununes küsimus, et kuidas meie edasi tegutseme. Tekkis uus: mida on selle vaese kassiga juhtunud sellist, et inimene tundub maailma suurima koletisena? Ma ei ole päris kindel, kas vastust kuulda tahamegi. Puumaga ei saa alguses olema kerge. Tema usaldus ja kiindumus on vaja välja teenida ning selleks ei lähe päev või kaks, isegi nädalast ei piisa. Aga kõik haavad kasvavad lõpuks kinni. Armastuse, hoidmise ja hoole läbi. Ja uskuge meid, kui teie seas leidub keegi, kes nõus sellist väljakutset vastu võtma, siis tasu saab olema suur. Tasuks saab olema see, kui ühel teadmatul päeval Puuma sisina asemel nurrub. Käpahoobid asenduvad vaikse kurinaga. Ja sisina asemel…tuleb üks korralik njäu.. Iga kass väärib kodu. Ka see meie appihüüdena hambaid näitav Puuma. Tema elu ei ole olnud ei kerge ega ilus. Aga miks ei võiks see tulevikus teistmoodi olla? Detsember 2015. Puuma jääb oma hoiukodu kassikeseks :) Suur-suur aitäh!