Pootsman

Mina olen Pootsman. Olen praeguseks umbes 1,5-aastane kassitüdruk. Umbes sellepärast, et minu täpset sünnipäeva ei tea keegi, isegi minu hoiukodu perenaine. Sündisin sadamas, kust mind 5-6-kuusena umbes aasta tagasi praegusesse hoiukodusse toodi. Argliku pooleaastase kassitirtsuna veetsin palju aega nurga tagant piiludes ning järsema liigutuse ja valju hääle peale kappi peitu pugedes. Õnneks oli mulle eeskujuks majaperemees, kes asjalikult ringi patseeris ning igalt ettejuhtuvalt inimeselt sülle ja paid nõudis. Tema rahuliku suhtumise järgi sain aru, et tegelikult pole ju midagi karta ning inimestega võib koos elada küll. Väikesest kartlikust kassilapsest on sirgunud asjalik ning iseloomuga (kuigi veel kohati võõraid pelgav) tarmukas kassipiiga. Siidsile kasuka ning puhaste joontega musta maski kandev neiu on tõeline kaunitar, kes oma mänguga rõõmustab pererahvast ning lööb sõidu sisse ka majas olevale seni rahuliku eluga harjunud kassihärrale. Pootsmanile sobiks päriskoduks majapidamine, kus leidub ka teisi mänguhimulisi kasse. Või noorusliku hingega inimesi, kellele meeldib kassiga mängida, kuid kes on piisavalt mõistlikud ning arvestavad, et aidata tal esmasest häbelikkusest üle saada. Pootsmanil on tehtud vajalikud operatsioonid, et olla rõõmus ja terve toakass või rahulikumas piirkonnas ka õues käija. Pootsman endast: „Sain oma nime, Pootsman, selle järgi, et sündisin ja kasvasin ülesse sadamas. Merekooli õnneks ei jõudnud, aga nimi on tänu esimesele viiele sadamas veedetud elukuule auga välja teenitud. Võib lausa öelda, et teenisin paelad peale. Minul küll paelu (ega triipe) pole, on valge mask, aga see on selline tinglik kõneviis, teate ju küll. Kasvasin ülesse koos õdede ja vendadega ning alguses oli meil tore. Emme käest saime süüa, üksteise kaisus oli mõnus magada, koos müramine oli vahva ja õues oli soe. Sadamas toimetasid suured kohmakad kahejalgsed olendid. Nad vaatasid meid ning aegajalt viisid nad ära mõne mu õe või venna. Kuigi mängukaaslaseid jäi vähemaks ja pidin õppima omaette mängima, polnud häda midagi. Siis aga jäi emme kadunuks ja ma pidin hakkama endale ise süüa otsima. Ilmad hakkasid ka järjest külmemaks minema ning polnud enam öösel kellegi kaissu pugeda. Veetsin ööd pesas külmetades ja oodates, et läheks soojemaks. Ühel ööl oli nii külm, et isegi taevast tuleval veel sai kõrini ning ta läks ära. Tema asemel langes midagi valget ja kohevat ning väga väga külma. Olin hirmunud ja külmetasin, aga kõhus oli näriv tuim valu. Tuli välja minna, et süüa leida. Nii kahejalgsed mu kätte saidki. Mis saab edasi? Vähemalt anti mulle kohe süüa ja nii külm ka enam ei olnud. Mind pandi kastiga koos suure uriseva metallkoletise sisse mille taolisi me õdede-vendadega eemalt uudistanud olime. Raputas päris korralikult. Kas möödus vähe või palju aega, ei tea. Päris hirmus oli. Lõpuks jõudsin kohta, kus oli palju kummalisi lõhnu, helisid ja värve. Ning lõpuks ometi oli soe. Mind pandi väiksemasse tuppa, niipea, kui ma kastist välja sain, põgenesin kitsasse pimedasse kohta, kuhu kohmakas kahejalgsed mulle õnneks järele tulla ei saanud. Nuusutasin kummalisi lõhnasid ja kuulatasin. Lõhnas nagu oleks siin ka teisi tsiviliseeritud olendeid lisaks kohmakatele kahejalgsetele. Kahjuks mitte mu emmet ega õdesid-vendi, aga vähemalt ei ole ma päris üksinda selles kummalises sadamas. Tundsin ainult lõhna, näha polnud kedagi. Öösel, kui vaikseks jäi, tulin välja ja uudistasin natukene ringi. Leidsin süüa ja juua ning karbi, kus oli sees selle uue sadama ainus liiv. Seni tagasi hoitud kassivajadused aetud, jooksin kiiresti tagasi peitu. Tundub, et kohmakad kahejalgsed ei liigu öösel ringi, seega on see hea aeg pikemateks uurimisretkesideks. Siis saab istuda ka kõrgemal kohal ning ringi vaadata. Minu üllatuseks selgus, et ma olin väga kõrgel, siit paistavad puude ladvad ja taevas. Pilved on ka palju lähemal, aga nendega mängima ei saa minna, kõva külm, läbipaistev asi on ees. Öö möödus öö järel. Lõpuks kohtusin ka kaaselanikuga. Ta on suur ja vanem kui mina ja isegi vanem kui emme. Kindlasti on temalt palju elutarkust õppida. Ma tean, mis ma teen, kui ma käin tal järel ja vaatan, kuidas tema kõike teeb, siis ma saan ka sama suureks ja targaks. Väga oluline on teda mitte hetkekski silmist lasta. Oot, ta läheb sööma, järelikult on see täpselt see õige aeg ja koht. Lähen söön ka.... hmm talle millegipärast ei meeldinud midagi sellel ajal, kui ma tema kausist süüa üritasin. Ilmselt peab proovima teinekord, võibolla kui ma lähenen veel natuke aeglasemalt. Seal eemal on teine kauss, aga suur kasslane sööb sellest, järelikult on nii õige. Oot, aga mis ta nüüd teeb? Ta läheb ju selle liivaga karbi juurde. Oi seda tuleb väga hoolega jälgida. Miks ta sealt nii kiiresti ära tuli? Kas seal oli midagi valesti? Lähen talle kohe väga väga lähedale, kui ta kasti kasutab, siis ma saan aru, mis teda häirib. Muidu ma ju teinekord teen äkki midagi valesti. Nii hea, et ta siin on ja ma saan tema pealt kõike õppida. Ma ei lase teda hetkekski silmist. Tundub, et kohalik kasslane ei karda kohmakat kahejalgset. Paistab, et mingil põhjusel lubab ta kohmakal kahejalgsel endaga kodu jagada. Meil vanas sadamas olid asjad teisiti ja kohmakaid kahejalgseid me oma pessa ei lubanud. Öösiti polegi kahejalgne nii hirmus, siis saab teda rahulikult vaadata ja isegi nuusutamas käia. Peale mõnepäevaseid vaatluseid hakkan jõudma järeldusele, et suurel kasslasel on kohmaka kahejalgsega kokkulepe. Kohmakas kahejalgne varustab söögi-joogiga ja vastutasuks tohib ta suurt kaslast süles hoida, talle pai teha ning öösel aitab suur kasslane teda soojas hoida. Ilmselt on tegemist sellise vastastikuse kokkuleppega miks kohmakal kahejalgsel lubatakse meiega pesa jagada. Kuna mina ka saan süüa, kas peaksin ka omapoolseid kohustusi täitma? Aga nii hirmutav on ju. Jooksen igaks juhuks ikkagi kiirest minema kui ta lähedale tuleb. Olen nüüd mõnda aega suurt kasslast ja kohmakat kahejalgset jälginud ja kogunud julgust, et täita omapoolset osa lepingust. Lõpuks kogusin niipalju julgust, et ei jooksnud enam ära, kui kohmakas kahejalgne mulle pai tegi. Olin paigal terve sekundi. Sellest võiks mõneks ajaks jätkuda. See ei teinudki haiget, võiksin isegi lausa öelda, et tegemist oli meeldiva kogemusega. Juba mõned ööd tagasi sain ennast niipalju kogutud, et täita öist soojas hoidmise kohustust. Hakkan suurest kasslasest aru saama. Tegemist on hea tehinguga. Usun, et mulle hakkab see meeldima.“ Jaanuar 2017. Pootsman jäi oma hoiukodu kassikeseks :) Suur-suur aitäh!