Päike

Olen mõnusalt triibuline, umbes 2-aastane kassipoiss. Olen selliselt toredalt pontsakas ning eriliselt pehme ja sametise, natukene mutinahkse kasukaga. Kui mulle otsa vaadata, siis kõik triibud on hästi sümmeetrilised ning jääb mulje nagu kannaksin päikeseprille. Kui mul on hea ja rahulik olla, siis tõmban silmad vidukile ja hakkan kõvahäälselt nohisema. Päris kaua hoidsin ma ennast tahaplaanile, ah, mis ma siin ajan, ütlen otse välja, ma tegelikult kartsin. Kartsin inimest ja tema käitumist. Vaatasin kaua, kuidas teised kiisud nautisid inimese pai ning nurrusid nii armsalt ja ahvatlevalt. Mina ei olnud elu seeski pai saanud, nurruda ma ka ei osanud. Ühel päeval aga võtsin südame rindu ning kui perenaine tuli minu riiuli juurde, pistsin pea arglikult välja ning sain oma elu esimese pai! Teate, see oli nii mõnus ja ühel hetkel avastasin, et nurrumine tuli lausa iseenesest. Midagi mõnusamat, kui palju paisid ning hea ports konservi, ma nüüdsest küll ei tea. Ka mängida meeldib mulle-seda ma veel natukene häbenen inimese juuresolekul teha. Ükskord küll avastasin, et perenaine piilus teisest toast kui ma hoogsalt hiirekesega põrandal maadlesin. Siis tõusin väga aeglaselt püsti ning hüppasin pessa tagasi-eneseväärikus ikka üle kõige. Teiste kassidega on mul sõbralikud ja rahumeelsed suhted-eks me olegi harjunud siin omavahel kokku hoidma ning vahel poeme üksteisele kaissu ja jutustame omakassilugusid. Igatahes kakleja ja möurapull ma kindlasti pole. Kui nüüd natukene järele mõelda, siis oleksin väga rõõmus kui minu tulevases hoiu -või päriskodus oleks mulle julgustuseks veel üks kassilaadne olevus, kellele toetuda, aga samas saan täitsa hästi ka ainukese lemmikuna hakkama. Olen veel pisut arglik, ise sülle ei poe ja vahel ehmatan järsemate liigutuste peale. Vajan lihtsalt natukene aega. Aga no minu minevikku arvestades olen ma praeguseks isegi suure arengu teinud ning luban, et teen edaspidigi ning minust saab suur, mõnus, pehme ja truu sõber omaperele. Kellel tekkis Päikese juttu lugedes tunne, et just tema võiks olla sinu sõberkiisu, siis võta julgesti ühendust meiliaadressil marju.randma@mail.ee või helista: 5101981 Kuidas kõik algas, kuidas ma sündisin-seda ma teile rääkida ei oska. Aga ühel hetkel elasime lihtsalt 30-kesi 1 pisikeses toas, pead-käpad segamini. Oma hädad tegime põrandale ja söögiks saime riisiputru. Elasime seega küll, aga mis elu seeka oli! Tedretäpp kui meie hulgast kõige haritum, pani ühel päeval ette, et me läheksime ja otsiksime endale õige uue kodu. Mõeldud-tehtud. 6 kõige ettevõtlikumat ja julgemat meie seast võtsid oma sabad selga ning asusime teele-elunäinud Tedretäpp, kurblik nõiakass Mustu, triibikute perekond Päike, härra Rein ning pisike Piisk ning uudishimulik Sokk. Kõndisime ikka mitu päeva, mitu ööd-nägime nii päikest kui saime tunda sügisest vihma, kuid lõpuks leidsime ühe pisikese majakese, kus keegi ei elanud. Mõtlesime, et miks mitte just siia endale uus kodu luua. Tegelikult tuli õige pea välja, et majakesel on perenaine siiski olemas, kes aga lubas meil sinna mõneks ajaks ankrusse heita. Ta võttis meid külalislahkelt vastu,pakkus enneolematult maitsvaid krõbuskeid ning konservi ning siis…hakkas meid kasvatama… Õppisime korralikult liivakasti kasutama, viisakalt sööma, möllu tegema (selleks nüüd ruumi ju oli), külalisi viisakalt tervitama ja ära saatma. Iga hommik algas võimlemise ja käpapesuga, siis väike eine ning väike puhkus, siis tunnid ning siis päeva oodatuim osa-perenaise külastus ning maitsev õhtusöök! Vahel võttis ta ka kedagi kaasa- vat need hetked olid kõige põnevamad! Vahepeal said muidugi kõik isased kiisud kastreeritud, vaktsineeritud ning vajalikud parasiiditõrjed, Tedretäpp muidugi ka. Ühel päeval aga märkasime, et hommikuse rivistuse ajal oli tavapärase 6 kassi asemel vaid 5. Tedretäpp teadis rääkida, et pisikesel Piisal avastati igemepõletikning ta vajab pidevat tähelepanu ja ravi ning perenaine võttis ta enda juurde koju. Järgmisena vigastas Härra Rein uljaste trikkide tulemusel oma silma, vajas operatsiooni ning pärast seda taastumist ning läks ühe toreda noormehe juurde hoiukodusse, sinna hoiukodusse läheb varsti ka tagasihoidlik Mustu. Ühel päeval teatas proua Tedretäpp, et nüüd on tema aeg tulnud, üks tore pere Viljandist tahab teda endale päris kassiks ning läinud oli temagi… Täna elame majakeses vaid kolmekesi-mina, st Päike, Mustu ja aktiivne ning uudishimulik Sokk. Hoiukodu perenaine on meisse kõigisse väga kiindunud ning võtaks kogu seltskonna enda juurde, aga see ei ole paraku võimalik. Ka hakatakse varsti majakest lammutama ning meil Sokiga on hädasti vaja uut elupaika-kas siis hoiukodu või siis õnneliku võimaluse tekkimisel, kohe päriskodu.