Oreo

Üks põhjuseid, miks mulle meeldib Pesaleidjas vabatahtliku tööd teha, ongi see, mis juhtus ka Oreoga... Oreo tuli meile Viljandi varjupaigast aprillis ning ühtlasi oli ta ka minu kõige esimene hoolealune. Mäletan, et kui ta koos veel paari teise kassiga kassituppa kolis, teadsin tema kohta vaid seda, et ta on metsik. See kõlas veidi hirmuäratavalt, aga reaalsus oli see, et see imearmas kassike oli aga hoopiski arg, ta kartis... Need mitmed õhtud iga kuu, mil ma kassitoas käisin, veetsin veidi aega ka Oreoga. Ajasin temaga juttu, silitasin ja imetlesin seda, kui armas ta on. Mis siis, et ta ei näidanud end peaaegu üldse mitte kellelegi - istus lihtsalt kuskil pesas peidus. Kuni 12. septembrini. Enda sünnipäeva õhtu veetsin ma kassitoas, ja Oreo tegi mulle sel päeval KÕIGE suurema ja üllatuslikuma sünnipäevakingituse. Minu Oreo, kes tavaliselt istus aknapoolses pesakastis ja esimesed kuud tõmbus veidi kramplikuks, kui paikäsi lähenes, aga ajapikku õppis ta aina rohkem inimese lähedust nautima... Vaatas mulle sel õhtul ümmarguse pesa tipust vastu, mis on toa keskel. Kõht taeva poole ja käpad sirutatult üle pesa ääre. Nagu väike vahva kassipoeg, kes on veidi krutskeid täis. Ma ei uskunud esmapilgul enda silmi, ja kui ma veendusin, et see ongi minu Oreo, läksid mu suunurgad üles. Läksin teda kaisutama ja paitama ning niii armas oli näha, kuidas ta seda nautis ja juhtus see, mida ma ei osanud oodata - kass, ehk Oreo, kes polnud KUNAGI varem nurrunud, põrises nagu väike mardikas mul rinna vastas. :) Kassitoa vabatahtliku töö juures pole minu arvates midagi vägevamat, kui näha metsikuid ja arglike kassikesi muutumas sõbralikeks nurrumootoriteks, kes naudivad ka paikätt - mitmed meie hoolealused on läbinud sellise totaalse muutumise ja see on tõesti uskumatu nähtus. Nüüd on mul ka usku, et Oreo leiab endale lõpuks oma inimese(d) ja kodu, kus ta saab samamoodi mõnuskleda ja nurruda nagu minu sünnipäeva õhtul... Varasemalt: Must saba ja valge kasukas, millel on üks must triip siin, teine seal ja kolmas hoopiski kõrva taga. Mõned mustad laigud ka. Täpselt selline ongi meie Oreo. Armas ja sõbralik peale kauba. Iga kord, kui ma kassituppa sisenen, tean juba kust teda leida võib - pesakastist. Ta hoiab natukene oma ette ning tegemist on hetkel pigem argliku kassiga. Vaatamata sellele naudib ta paikätt ja usun, et kui ta saaks suuremat tähelepanu, oleks ta ehtne nunnukas valmis. Kahjuks võib see tal meie juures aega võtta väga pikalt, kuna tähelepanu vajavad ka ülejäänud meie hoolealused, keda on meil varsti ligi 100. Kogemused on näidanud, et omas kodus võib see muutus tulla vaid paari päevaga... Nagu Oreo küpsistel on keskel magus kreem, usun, et ka just tema sees peidus üks suur ja omamoodi magus nurrumootor. Nii ootabki Oreo meie juures oma kodu ja inimest, kes tahaks temast välja tuua tema tõelise olemuse. Selleks ei ole vaja teha muud, kui temaga koos aega veeta - mängida, paitada, rääkida ja tema jaoks olemas olla. 25.11.16 Oreo leidis kodu :) Täname väga Oreo pererahvast!