| Nimi: | Õnne |
| Loomaliik: | Kass |
| Sugu: | Emane |
| Staatus: | Kodu leidnud loomad |
| Maakond: | Ida-Viru maakond |
| Tehtud protseduurid: |
|
Rohkem infot
Mina olen umbes 6-aastane Õnne. Kuigi nimest võib järeldada, et mul on olnud õnnelik elu, siis kahjuks päris nii see ei ole. Enne kui vanem daam, kes ennast minu perenaiseks nimetas, linna sooja korterisse kolis, üritasid nad minust ja mu sõbrast vabaneda – toppisid kasti ja … Imekombel hakkas neil meie näugumise ja rabelemise peale hale ja nad lasid meid lahti. Sõber põgenes ühes, mina teises suunas.
Hakkasin endale süüa ja ulualust otsima, ühes talus ässitati koerad kallale, teises löödi uks mu ees kinni, kuigi mul oli külm ja suur nälg. Kogemata sattusin ma ühe armsa vanamemme juurde. Võiks ju arvata, et nüüd on kõik hästi. No peaaegu, kuid tema juures elavad veel 2 kassi, kuid nemad mind ei salli. Ükskord püüdsin hiilida öösel memme tuppa, tänutäheks sooja ja toidu eest, aga need põrgulised passisid peale ja vaene memm, kes mind kaitsma tuli, sai ka oma osa.
Nii ma siis hiilin tuppa, hingan ruttu mõne toidupala kõhtu ja poen pliidinurka sooja. Tahaks nii väga Oma Inimesele nurru lüüa ….
Olen nagu juba kirja alguses mainitud 6-aastane, viks ja viisakas steriliseeritud kassipreili. Oskan nurruda ja hiiri püüda ning puhtust hoida. Lapsi ma hetkel veel pelgan veidi, sest ma pole nendega kokku puutunud. Olen vähenõudlik ja tagasihoidlik, tahaks lihtsalt olla kellelegi hea sõber ja vastu sooviks sooja tuba, paitavat kätt ja veidi süüa.
Õnne ajutine peatuspaik on Ida-Virumaal, Mäetaguse vallas.
.jpg)
