| Nimi: | Nurrupall |
| Loomaliik: | Kass |
| Sugu: | Isane |
| Vanus: | Alla 1-aastane |
| Staatus: | Kodu leidnud loomad |
| Maakond: | Tartu maakond |
| Tehtud protseduurid: |
|
Pildid
Rohkem infot
Hei! Olen tiigrikutsu Nurrupall. Oma nime vääriline ma päris veel ei ole aga samas on kuhu pürgida. Hoiuperenaine seadis mulle eesmärgiks saada nurruvaks karvakeraks. No eks ma siis ikka pingutan, kui juba selline vahva nimi sai. Kas ma mitte ei meenuta sulle metskassi? Hoiuperenaine leiab, et olen ääretult huvitava näo ja kasukaga kassipoiss. Just nagu mingi tõukass. Ma ise arvan ka sedasi. Seetõttu meeldib mul ka end peeglist imetleda. Mõelda vaid, ehtsast tänavakassist fotomodelliks. On alles unistus. Kas sina tahaksid aidata mul seda täita? Hoiukoju kolisin ma koos õdede ja vendadega Mustvee tänavalt. Algul ma susisesin, kõhisesin, vehkisin käpaga, hammustasin ning suurest ehmatusest selle tundmatu olendi – inimese – ees pissisin ma ta lausa täis. Kuniks ma sain aru, et see sama inimene on see, tänu kellele ma enam kunagi nälga ega külma tundma ei pea. Nüüdseks on mul igavesti olemas täis toidukauss ning soe ase. Hoiuperenaine lubas mulle lausa, et otsib mulle maailma parima pere. Eriti vahva oleks kui saaksin sinna kolida koos oma parima sõbraga – oma venna Kaisupalliga – kes ka veel oma nime vääriline pole, kui temagi lubab pingutada. Oi, meil on koos vahva. Eriti mänguhiirt taga ajades, mööda elamist jalgpalli mängides või aknast kraaksuvaid vareseid imetledes ning teineteise kaisus nurrudes. Olen veidi veel arg, kuid vaikselt juba kohanen. Olles aru saanud, et inimene ei tahagi mulle halba, olen hakanud juba inimesega sulepulka taga ajades mängima ning imiteerin teiste hoiukasside eeskujul nurrumist. Ma ei nurru küll veel paitamise ajal, vaid lihtsalt siis, kui keegi teine seda teeb, aga see on juba suur edasiminek. Hoiuperenaisel on õnnestunud mulle juba lausa esimesed paid nii mööda minnes teha, hoolega käin ma ka selle imeliku inimlooma kätt nuusutamas, kes teab millal ta jälle mõne hea maiuse annab. Paid on kusjuures päris head. Eile võtsin ma oma julguse kokku ja ronisin teiste eeskujul lausa hoiuperenaisele sülle. Tõsi jutt. Vot nii julge kassipoiss ma juba olengi. Kasutan ka korralikule kassile omaselt liivakasti ning lausa kraapimisposti. Päriskodus läheks minu harjumine kindlasti kiiremini ja sina, mu oma inimene, ei jõuaks silmagi pilgutada, kui ma oleksin juba nurruv sülekass. Olen juba ka kiibistatud ja läbinud parasiitide vastase tõrje – pidi inimeste jaoks oluline info olema. Ootan oma peret hoiukodus Tartus.
21.12.17 Nurrupall leidis oma kodu :) Täname väga peret, kes kassilapsele kodu andis!
.jpg)
