Mustik

VANA JA VÄSINUD, KUID ÕNNELIK MUSTIK! Tere, mina olen Mustik. Miks Mustik? Eks ikka sellepärast, et kuub on mul must ja minu esimene pesuvesi oli mustem, kui 100 sõjaväelase sokipesu vesi. Kuid tegelikult olen ma ilus punnispõskedega poiss nagu Mõmmi-Aabits mõmmi. Olen pärit ühest väikelinnast, kus ma elasin tänavatel vähemasti 12 aastat. Üks teine inimene, nii vist neid kahejalgseid nimetatakse, väidab, et isegi 14 aastat. Kuid minu jaoks ei ole sellel mingit vahet, sest ega ma tegelikult ei jaga nendest aastatest suurt midagi. Tean ainult seda, et ikka juba kaua aega tagasi olin ma hästi tegija poiss siin oma väikelinna linnaosakeses ja kõik teised kassid kartsid mind. Mina ise ei kartnud kedagi, aga neid inimesi ma ei sallinud. Nad lihtsalt ei meeldinud mulle. Eelmisel kevadel, aga tükkis üks neist mulle väga külje alla ja ma siis lõpuks lubasin tal ennast natukene katsuda ka. Täitsa üllatav oli see mulle endalegi, aga tegelikult oli päris mõnus, kui ta mind kõrvade tagant sügas ja silitas. Sellest ajast peale ma lubasin tal ennast alati paitada. Üks teine inimene oli veel, nad tõid mulle süüa ja sügasid kõrva tagant ning sügise saabudes hakkasid nende näod alati mind vaadates aina kurvemaks muutuma ja rääkisid, et ma pean saama tuppa, sest külma talve ma nende arvates õues enam üle elanud ei oleks. Ilmselt on neil ka õigus. Muidugi ma ei teadnud ju, et mis see tuba on ja lubasin neil ennast mingisse imelikku kasti pista ning tuppa sõidutada. Tuba, mis esimasel vaatusel tundus natukene jube, on tegelikult ülimõnus. Mina küll sinna õue enam külmetama ei taha tagasi minna. Vahest see minu inimene räägib, et ta läheb käib natukene aega õues, ma ei lähe teda isegi mitte uksele saatma. Las ta siis läheb ja külmetab seal, minule meeldib siin aknalaul. Ega ma olengi enamuse ajast oma päevast aknalaual, vahest vaatan natukene õue ka, aga suurema aja ma lihtsalt magan. Saate ju aru, ma ei ole vähemalt 12 aastat saanud rahulikult seal õues magada, kogu aeg pidin valvel olema. Ma olen selles kõigest lihtsalt nii väsinud ja noh vana ka nagu nad räägivad. Midagi mul on viga küll jah, sest käpad on hirmus kangeks jäänud ja ega hüpatagi enam ei jaksa. Selleks, et aknalauale saada on vahepeal vaja teha üks vahepeatus toolil, et sealt edasi kõrgemale hüpata. Toas on lisaks kindlustundele veel toredaid asju. Söök. Sellepärast ei pea enam üldse muretsema. Kogu aeg on midagi ees näksimiseks. Eriti maias olen ma täiesti tavaliste söökide peale, söön näiteks sülti, maksa, kala ja isegi kartuliputru proovisin üks päev. Kõlbas küll! Ma olen küll juba praegu õnnelik, et saan oma päevi veeta soojas toas, kus minu eest hoolitsetakse. Aga ma otsin seda päris OMA inimest. Seda, kes tahaks mind endale just sellise vana ja väsinuna nagu ma olen. Mulle meeldiks, kui see inimene mind harjaga vahel sügaks, kõrvatagant paitaks ja laseks mul olla vaikuses ja rahus. Ma ei sobi kindlasti lastega peresse ning hea oleks, kui ei oleks ka teisi kasse. Mustik on kiisudemaal :(