Mõškin

Mõškin on paari-aastane isane kass, kes leiti Tartus tänavalt. Vana pere otsingud vilja ei kandnud, nii on see suurt kasvu kassipoiss uut kodu otsimas. Mõskini loo pani kirja tema tänavalt päästja: Ühel päeval aknast välja vaadates nägin kortermaja murul päikese käes peesitamas ühte kassi. Ühtlasi märkasin kohe, et tema üks silm tundub kuidagi haiglane. Mõtlesin endamisi, mida teeb nii ilus suur kass meie maja ees ja läksin õue, et talle süüa viia ja sõprust sobitada. Lähemale jõudes nägin, et tema parempoolne silm on kohutavas seisus. Ka ei tahtnud kiisuke inimest endale ligi lasta. Oli näha, et inimese käsi ei ole selle kassi pead ammu paitanud. Tema karv oli linnatolmust ja põõsaste all magamisest suhteliselt halliks läinud, aga oli aru saada, et tema karv peaks tegelikult olema ilus ja valge. Lihtsalt tänavaelu oli teda juba mõnda aega räsinud. Hakkasin õnnetukesele abi otsima ja Pesaleidja vabatahtliku kaudu sain kiisule hoiukodu oma uskumatult lahke naabritädi juures. Praeguseks hetkeks on Mõškinile tehtud ka silmaoperatsioon (Aitäh headele sõpradele, kes rahaliselt appi tulid!) Selgus, et tema parema silma alumised ripsmekarvad olid sissepoole kasvanud ja tegid kassile kohutavat valu. Veel natuke aega tuleb kassikesel kraed kanda, et haavad korralikult paraneksid. Hetkel käitub ta veel pelgliku kiisuna, ent on näha, et ta on taastumas ja vaikselt hakkab talle ka pai meeldima. Mõnel päeval, kui ta tunneb end julgemalt, näitab tõelist alfaisase iseloomu. Samas järgmisel päeval võib olla armas ja rahulik paikass. Ka käib ta mõnusalt tänamas ja nühkimas pärast seda, kui on oma söögi ära söönud. Tubli kass, oskab ikka „aitäh“ öelda. Kohanemine ja usaldama õppimine võtabki aega, aga kõik märgid viitavad sellele, et pai ja hoolitsus talle väga meeldivad. Kahjuks on ta aga sellest pidanud juba mõnda aega puudust tundma. Praegu aga tegutseme päev korraga ja harjutame Mõškinit helluse ja hoolitsusega. See, kuidas Mõškin omale nime sai, on täitsa tavaline nime saamise lugu. Mis sa paned nimeks suurele ja valgele kassipoisile? Eks ikka midagi suursugust ja vapustavalt tugevat. Ma mõtlesin tükk aega ja mitte midagi sobivat ei tulnud pähe, kuni üks tuttav ütles mulle nime "Mõškin". Mõtlesin, mis ma mõtlesin. Läksin selle suure ja valge kassi juurde ning küsisin: "Ütle, kas su nimi on Mõškin?" ja ta vaataski mind oma roheliste Mõškini silmadega, sellel hetkel olin kindel, et nimi on õige. Mõškin mis Mõškin. Olgugi, et ta on suur ja tugev kassipoiss, on tal väikse hiire süda, selline hellust otsiv ja vaikselt pai nuruv süda. Ahjaa, mis le veel teha meeldib. Talle meeldib nurruda ennastunustavalt ja oma suured käpad vastu inimese jalga panna, aga seda kõike väga ettevaatlikult ja sealjuures inimest niimoodi altkulmu vaikselt silmitsedes. Minu arust on ta väga kift kass. Just selline nagu üks teismeline kassipoiss olema peab. Tema usalduse võitmisega läheb küll natuke aega, aga see on seda kõike väärt. Lihtsalt peab olema kannatust ja tahtmist. September 2016. Mõškini hoiupere ei raatsi enam kassipoisist loobuda ja nii leidiski Mõškin oma pere :) Suur-suur aitäh perele!