Mõmmik-Stiv

Mõmmik otsib kodu! Mõmmik on suure südamega kassihärra, kes hoolimata oma kurvast ja valusast minevikust sooviks väga-väga oma kodu ja oma peret, kellele näidata, kui valjult võib kõlada üks tänulik nurr. Mõmmik ei njäugu ega siba inimeste jalge vahel ringi. Küll aga meeldib Mõmmikule tohutult mängida, eriti meeldiks mängida koos toreda inimesega - mängu ajal ongi kõige rohkem kuulda tema rõõmsat kurr-nurritamist. Sellest hoolimata pole ta just sülekass - ta hoiab küll pererahva lähedusse, kuid ei nõua end sülle ega pressi end kappi :) September 2012. Mõmmik on nüüd hoiukodus Tallinnas. Hoiukodu kirjutab: Mõmmikule meeldib tohutult mängida - ta madistab oma mänguasja hunnikuga pea hommikust õhtuni. Eriti meeldib talle mängida, kui inimene lõngajupikest ees liigutab - aga kui vaba inimest läheduses pole mängib ta väga hea meelega ka üksinda. Ta on ka väga jutukas kass, kui keegi või miski talle meeldib, siis kurrnurritamist jagub kümneteks minutiteks. Kahjuks on Mõmmik üks neist kiisudest, kes täiskasvanuna kannatab selle all, et temaga väiksena käega mängiti. Mõmmik ei saa siiamaani aru, miks ta ei tohi enam inimeste käsi hammustada ja kratsida. Õnneks enamasti on tal see meeles, ja keelamist kuulab koheselt - aga see teeb Mõmmiku õnnetuks, kui tal vahel unub. V.a. need hetked on Mõmmik väga rõõmus kassihing, kes otsib oma peret. Järjekordne õnnetu noor kassipoiss, kes oma eksirännakutel jõudis meie Tõrva hoiukodu perenaise maja lähedusse. Hoiukodu perenaine kirjutab: 11.02.12 Hommikul õuekasse toitma minnes tuli platsile sööma ka üks uus kiisu. Lasi ennast silitada ja ma avastasin, et uustulnuka mõlemad kõrvad on kivikõvad, täitsa külmunud. Kiisu laskis õnneks ennast ilusasti sülle võtta ja süles tõin ta ära tuppa. Mul on siin toas kasse küll palju, kuid ma ei saanud sellist hädalist õue jätta. Nina on tal veidi tatine ja nagu tahmaga määritud. Kass on hästi kõhn, selgroog on väljas. Tal on pikem karv, mis on väga pulstis. Kui kiisu sooja tuppa sai, siis hakkas kohe nurruma :). 12.02.12 Mõmmik on väga sõbralik, laseb sülle võtta ja isegi kammisime natuke. See talle muidugi väga ei meeldi, aga tasapisi harjutame, ehk saame siis karva ilusaks. Praegu on ta suures puuris, kuid ta tundub seal päris õnnelik olevat, palju nurrub, ei mingit nutmist. 18.02.12 Kuna Mõmmik oli väga pulstis, siis sai temaga käidud kliinikus, kus kiisu kasukat veidi pügati. Ka sai Mõmmik kastreeritud ja kiibitud. Mõmmik on tubli, nii rahulik, tudub ja sööb vaheldumisi. Ta on nii kõhnake ja äranälginud, nüüd, kui karvad maha aetud, siis on eriti hästi need kondid näha. Küll me kosume. 26.02.12 Mõmmiku kõrvad said õues suurte külmadega väga kannatada ja tema mõlemalt kõrvalt kukkus kõrvatipp ära. Praegu on tema kõrvad verised ja kiisu tunneb end halvasti, sööb vähe ja silitada ega puutuda ei taha end lubada. 22.05.12 Mõmmiku hoiukodust kirjutatakse: Kiisu on muidu sõbralik, aga kuna teda pole kunagi arvatavasti hellitatud ega silitatud, siis teeb see teda natuke närviliseks. Mõned korrad lubab silitada, siis aitab. Tahab inimese lähedust ja joosta ja palle taga ajada. On põhiliselt krõbinasööja, natuke hapukoort ja vorsti või kalakonservi ka meeldib näksida. Teisi kasse ei taha, vahepeal tahab hammustada kui midagi ei meeldi, aga ta teeb seda kindlasti mängu pärast ja kui temast mitte välja teha, käega eemale lükata, et Mõmmik ei tohi nii, siis läheb oma teed. Kui visata talle pall, siis asub kohe mängima. Sobib õues käima vaikses maakohas. Kõrvad on külmakahjustuse tõttu pisut otsast poolikud. Juuli 2012. Mõmmik-Stiv on nüüd kenasti kosunud, selgroogu enam väljas pole ja ise on aktiivne ja lõbusake. Kiisu igatseb nii oma kodu, kus saaks õues joosta ja energiat maandada. Teisi kiisusid ei taha, aga ise oleks ta suur sõber end üksi tundvale inimesele. Märts 2014. Mõmmik jäi oma hoiukodusse päriseks :) Suur-suur aitäh!