Mirru

Vahva karvase ninaga Mirru otsib taas kodu. Mirru küsiks ainult natuke kannatust, armastust ja mõned paid iga päev, et jälle uskuda, et tegelikult on inimesed head. Ta oleks väga õnnelik, kui saaks ka õues käia. Tere! Mina olen Mirru - karvase ninaga kassinoormees, kes on viimase kahe aasta jooksul läbi elanud mitmeid elukorraldusega seotud muudatusi. Kui Sul on huvi, siis järgnev tekst annab ülevaate minu varajasemast elust. Sündisin 2011.aasta suvel. Kõik oli tore, mul oli ema ja ka mängukaaslased. Armastasin käia emaga koos kala püüdmas ning õega koos mängida. Ühel jahedal novembrikuu päeval võttis aga üks naine mu õe tuppa, mina ja mu ema Triinu sõitsime Viljandi varjupaika. Eelmise aasta oktoobris sõitsin koos ema ning paljude sõpradega Tallinnasse, kassituppa. Alguses oli kõik nii uus ja natukene hirmutavgi - nii palju uusi inimesi ümberringi! Ma ei julgenud eriti oma pesast kaugemale minna - kuulusin Kassitoa tagasihoidlikumate kasside sekka - ja ei usaldanud igat inimest, muidugi välja arvatud siis, kui tundsin maitsva konservi lõhna- tuli joosta! Siis tuli kevad ning üks vabatahtlik üritas mind puuri panna. Alguses ma ikka väga pelgasin seda puuri. Vabatahtlik pidi palju vaeva nägema enne kui ma lõpuks nõustusin sinna sisse minema. Edasi reisisime koos selle sama vabatahtlikuga Tallinnast välja, terve tee mõtlesin, et mis nüüd edasi saab. Lõpuks kui puur avati, ootas mind ees juba tuttav proua. Tegu oli täpselt selle sama naisega, kes kunagi mind koos mu emaga Viljandi varjupaika viis. Vabatahtlik siis jättis varsti minuga hüvasti ja käskis oma uues kodus viisakas olla. Seda ma ka olin, iga päevaga üritasin järjest rohkem usaldada oma perenaist. Siis tuli suvi ning kolisime minu sünnikoju. Teate kui tore seal oli, sai väljas käia ja kala püüda, tundus nagu kõik oleks peaaegu nagu vanasti. Mulle see meeldis! Kuud möödusid ning tuli kätte sügis. Kolisime jälle tagasi korterisse. Kuna ma alguses igatsesin ikka natukene välja, siis andsin sellest teada. See ei meeldinud üldse aga minu perele ning lõpuks läks asi nii kaugele, et mind pakiti taas puuri ning viidi juba tuttavasse kohta- Viljandi varjupaika. Tuli välja, et nad otsustasid minust loobuda ja kõigest sellepärast, et ma ei vastanud väga nende ootustele. Ma küll ei taha välja näidata kui pettunud ma tegelikult olen, aga mu väikene pea ei taha mõista miks? Miks nad üldse tahtsid mulle kodu pakkuda kui nad teadsid, et ma ei kuulu veel nende nurr-nurr ja musi-musi kasside hulka. Mulle tuleks ainult natukene lisaaega anda, et ma sellest kolimisstressist üle saaksin ja muutuda selleks musimusi kassiks. Miks neil ei jätkunud kannatust, et ma oleks saanud ennast natukene rohkem avada? Oeh, neid painaivaid küsimusi on tegelikult palju, aga vastuseid pole ma siiani suutnud välja mõelda. Nüüd istun ma taaskord Viljandi varjupaigas ja käivad jutud, et varsti sõidan tagasi kassituppa. Tundub nagu minevik korduks, aga sel korral loodetavasti lõppeb see paremini ning tuleb keegi, kes on mõistlikum, kannatlikum ning suudab koos minuga rõõmustada ka kõige väiksemate edusammude üle. Oma Inimest ootama jäädes, Mirru 28.12.13 Mirru on kodus :) Täname väga talle kodu pakkunud peret!