Mesimagus Miilu

Te vaid vaadake seda naeratust - ei olegi ju võimalik muud öelda, kui seda, et Miilu on mesimagus. Natukene sellise pätt-kassi näoga nagu oleks Sinu äraoleku jooksul midagi põnevat juhtunud. Kuid tegelikult armastab mõnusalt pontšakas Miilu üle kõige lihtsalt miilustada ja nurruda ja paisid norida. Oskab täpselt õige kõrva ette keerata, et mis just praegu sügamist tahab. Miilu on sõbralik inimeste ja teiste kassidega. Ta on ka steriliseeritud nagu ühele tublile kassitüdrukule kohane. 25.05.13 Miilu on nüüd kassitoas elanud nädalakese ja ta on väga kiiresti kohanenud. Meil on mitmeid vabatahtlikke, kes kiisusid iga päev vaatamas käivad, aga oma hooldaja tunneb Miilu kohe ära - siis ta ronib sellise sobiva kõrgusega istumisalusele (mis teha, kui selline kuninglik kiisu peab arvestama sellega, et tema hooldaja on lühike ) ja vaatab ootusäreva ning nõudliku pilguga - ta nimelt norib pai. Kõrva tagant sügamine on jätkuvalt suur hitt! See on kohe nii hitt, et silmad vajuvad suures mõnus vidukile ja nurr läheb lahti. Miilu on küll noor kassike, kuid tundub, et varem pole ta mänguhiirtega kokku puutunud. Nüüd on ka hiirekesed Miilu jaoks huvitavaks muutunud - ta juba nuusutab neid ja tonksab õrnalt käpaga, kui see hiireke veel "piuks" teeb, siis Miilu vaatab oma hooldajat suurte-suurte silmadega - justkui tahaks öelda: "Kas sina kuulsid seda ka? See tegi just "piuksti"!" 18.07.13 Kodukeskkonnast varjupaika sattunud kassile mõjub selline keskkonnavahetus väga raskelt. Miilu püüab teha vaprat nägu, aga tegelikult varjab ta masendust. Nii paljude teiste kassidega toa, söögikausi ja mänguasjade jagamine on raske. Mõnikord on Miilu masendus täpselt selline, et ta ei taha eriti süüa - nagu inimesedki. Sellepärast oleme teda vabatahtlikega ka mõnikord ise söötnud. Tegelikult Miilule konserv meeldib. Aga päris oma isiklikust kausist ja päris oma inimese käest oli seda palju magusam nuruda. Oma inimene meeldis Miilule, paraku oma inimene jäi vanaks ja ei jaksanud enam oma lemmikute eest hoolitseda. Nüüd otsib Miilu endale uut ja toredat peremeest/perenaist, keda armastada ja kellele suured silmad peas vastu joosta, saba väristada ja pai nuruda, kui tema inimene koju tuleb. Oma vabatahtlikku tervitab Miilu alati nii. Ja pehme karv on tal ka. Hästi-hästi pehme ja mõnusa unikaalse värvitooniga. August 2013. Miilu hoiukodu kirjutab: "Kirjutan siis ka, kuidas vahepeal läinud on. Kui Miilu esimest korda koju tõin ja puurist välja lasin suundus ta vaikselt ja rahulikult otse vannituppa vanni alla nagu teaks, kus see on. Tükk tegemist oli, et ta sealt välja meelitada. Esimesel päeval Miilu pigem hoidis varjulisse kohta - akna peale nurka kardina taha, voodi alla jne. Paar päeva hiljem pikutab ta aga juba rahulikult keset suurt tuba diivanil meie seltsis, kui toas tegevus käib. Enam ei ehmu ta iga liigutuse peale. Tundub, et Miilu on selline nö laisa inimese kass Magab palju, kõnnib rahulikult, ei mölla ülemäära. Hädad teeb ilma vähimagi suunamiseta liivakasti ja üldse on selline mõnus flegmakass. Inimese lähedust ta naudib, eriti meeldib kurgu ja kõrva tagant silitamine ja sügamine, siis ta lausa keerab end selili ja hakkab nagu uss vingerdama. Väikse lapse vastu ei ole tal mitte midagi, laseb silitada ja ei jookse eest ära. Küüsi ega hambaid ei ole kordagi näidanud ei meie ega diivani vms suhtes. Ja Miilu on väga siidiine ja ilusat värvi. Ning tema esikäpad on lihtsalt jumalikult armsad - valged siidisokid käpas " Sügis 2013. Miilu on oma kodus - hoiukodu jättis ta endale :) Aitäh!!!