| Nimi: | Mersu |
| Loomaliik: | Kass |
| Sugu: | Isane |
| Staatus: | Kodu leidnud loomad |
| Maakond: | Harju maakond |
| Tehtud protseduurid: |
|
Pildid
Rohkem infot
Kas Sinul oleks aknalaud, kus Mersu võiks mõnusasti päikest võtta? Kassipoiss ootab kodu juba 4 aastat!
Tänaval sündinud Mersul pole kunagi olnud oma kodu. Ta on kogu elu elanud varjupaigas ja kassitoas, kuid paljude kiisudega samas ruumis elamine ilma oma inimeseta ei ole kassi jaoks normaalne elukeskkond ja on seetõttu väga stressirohke. Endine mänguhimuline ja lõbus kass jääb kassitoas teiste kasside varjus üha õnnetumaks ja tasasemaks arvates, et teda pole kellelegi vaja … Pesaleidja kogemus näitab, et paljud kiisud, kes on kassitoas jäänud loiuks, kes enam ei mängi ja muutuvad isegi kurjaks, teevad koju saades läbi täieliku positiivse muutuse: nad hakkavad mängima, nii et maa müdiseb, on väga sõbralikud ning hoiavad ja armastavad väga oma peret pakkudes neile palju rõõmu.
Mersu on väga sõbralik ja tore kiisu, saab hästi läbi teiste kassidega ja sobib igati ka lastega peresse.
Mersu lugu:
Minul on nimeks Mersu ja sooviksin jutustada teile oma loo. Kui nii mõnigi teine kass saab rääkida, et neil on soe tuba ja oma pere, kellele armastust näidata, siis mind saatus nõnda õnnistanud pole. Olen sündinud otse tänaval, kust mind küll üsna õrnas eas varjupaiga kaitsvasse embusesse toodi - see juhtus 7.09.2009 ning kohaks Maardu linn. Selle eest tuleb mul ainult tänulik olla, kuna tänavaelu pole pisikese kiisupoja jaoks üldse mitte sobiv. Vanust on mul varsti 4 aastat (mida ongi sama palju, kui mitu aastat ma oma päriskodu oodanud olen) ehk siis nagu Karlsson ütleks: "Mees oma parimais aastais". Mind on iseloomustatud kui julget ja aktiivset, samas rahuarmastavat noorhärrat. Mulle meeldib vahel tuppa sisenejat vaikse "kurr"-iga tervitada, sest ma pean viisakust oluliseks. Vahel satun ka mängimisega hoogu, vahest isegi rohkem, kui minust mitu aastat nooremadki. Minu tähelepanekud selles suhtes on, et inimestele pakub vägagi lõbu vaadata, kuidas ma keskendunud näoga saaki kätte saada üritan. Nagu suurem osa teisi mu liigikaaslasi, meeldib ka minule üle kõige, kui keegi leiab aega, et mulle pikki paisid teha ja juttu puhuda. Mind on pisikesest peale paelunud inimesed - ning nähes nende aastate jooksul kümneid ja kümneid õnnelikke saatusekaaslasi, kes on oma kodu leidnud, mõtlen, millal saabub aeg, mil leiab ka minu lugu õnneliku lõpu. Nagu muinasjuttudes. Neli aastat on olnud pikk aeg, öeldaksegi ju, et ootaja aeg on pikk. Võin antud väidet kinnitada ja ainult tõdeda, et olen oma tagasihoidliku loomuga pigem tahaplaanile jäänud. Siiski olen ju täitsa valmis kojuminekuks - sain ussirohu, vaktsiini, parasiiditõrje, kastratsiooni ning saan hästi isegi teiste kiisudega läbi.
20.11.13
Mersu hoiukodu kirjutas:
On selgunud tõsiasi, et hoiukoduks ma ei sobi. Nimelt nende mõne nädalaga on Mersu mulle nii armsaks saanud, et temast loobumine ei tule kõne alla(vaatamata teise kassi teistsugusele arvamusele). Mersu on nüüd kodu leidnud. :))
Suur-suur-suur aitäh!
.jpg)
