Maila

EI JAKSA ENAM OODATA.. Just sedasi ütleks meie kassitoas elav Maila, sest ta kardab. Kardab ilmselt suurt hulka teisi kasse või ehk mõnd konkreetset domineerivamat, kelle pärast me armas Maila tihti korralikult sööma ning jooma ei pääse. Nii on ta jätkuvalt kõhnakene ning jätkuvalt peidus. Tema isiklik vabatahtlik on nurrikuga sageli laoruumis istunud pakkudes konservi, mida Maila nii väga armastab. Arglikult, kuid isukalt sööb ta alati kõik viimseni ära. Kuid isiklik vabatahtlik ei tule piisavalt tihti.. Ja sedasi istub Maila kõige ülemisel riiulil (või siis kõige tagumises pesas) oodates, et tuleb lõpuks see õige, kelle külge ta klammerduda saab, kes pakub pasteeti ning hellitab paidega. Mailal on seljataga keeruline ning seiklusterohke minevik, mis algas hülgamisega, jätkus kasvajaga kõrvas ning loodetavasti lõpeb peagi armastavas kodus. Tema pisut pelglikku olemust kompenseerib suur armastus silituste vastu, mida ta kassitoas kahjuks aga liiga vähe saab. Maila on küll tagasihoidlik, aga mitte üldse paaniliselt arg - pigem kahevahel (on see inimloom nüüd hea või hoopis halb). Silituste peale läheb tema nurrumootor täisvõimsusel tööle ning süles lausa klammerdub oma hoolitseja külge. Tundub, et Maila sobiks kõige paremini rahulikku vaid täiskasvanutest koosnevasse perre või seltsiliseks vanemale inimesele. Maila on steriliseeritud, kiibistatud, vaktsineeritud ning saanud parasiitide vastase tõrje. Maila on õnnetu saatusega kodukass, keda perenaine sotsiaalmajja kolides kaasa võtta ei saanud. Nii sattuski Maila pea aastaks Paide tänavatele. Õnneks ei pidanud koduse eluga harjunud kiisu tänu headele inimestele nälga tundma, kuid tema koduks olnud mahajäetud majas oli külm, niiske ning ebamugav – üldse mitte sõbralik keskkond ühele paikassile. Õnneks tõid head inimesed armsa kiisu tänavalt ära ning juunis saabuski ta Pesaleidja kassituppa Tallinnas. Sellega aga Maila seiklused ei lõppenud. Ühel juunipäeval avastas Maila vabatahtlik, et kiisu kõrv lõhnab kummaliselt (et mitte öelda kohutavalt!). Vaatamata hoolsale puhastamisele haisva olluse kõrvast voolamine aga jätkus. Juunis ja juulis käisime Mailaga kliinikute vahet, süstisime antibiootikume, manustasime valuvaigisteid ja ootasime analüüside tulemusi. 30.juulil toimus Maila operatsioon, mida teie, head inimesed, rahaliselt toetasite, ning kasvaja eemaldati. Operatsioon oli keerukas, lahti tuli lõigata nii kõrv väljaspoolt kui ka lõua alt, et ligi pääseda keskkõrvale. Kogu moodustis saadi kätte ning ükski närv kahjustada ei saanud. Selgus, et algselt arvatud kõrvas asuva papilloomi asemel oli siiski tegemist pahaloomulise kasvajaga. Õnneks on Maila olnud ideaalne patsient, võtnud ilma ühegi nurinata tablette, lasknud nurrudes haavu puhastada ja käitunud eeskujulikult süstimisel. Ning nüüd on Maila täiesti terve ja valmis päris oma koju kolima! Aprill 2015. Maila on nüüd oma kodus :) Suur aitäh talle kodu andnud perele!