Macho Matso

Matso kirjutab oma elust hoiukodus: "Tere sõbrad! Ma ei tea, kas te veel mäletate mind, aga paar kuud tagasi tehti minust siin lehel juttu. Olen see macho meeskiisu, kellele kõik plikad ikka järgi vaatavad. Viimased kuud olen elanud hoiukodus, kus mulle täitsa meeldib. Muidugi ega ma sellele arvamusele kohe esimesel päeval ei jõudnud, esialgu oli see üsna võõras ja imelik koht. Esiteks käisid mingid inimesed mind pidevalt uurimas ning jälgisid iga mu liigutust. Esimesel ööl nad isegi FILMISID mind, aga ma ei lasknud ennast sellest segada. Kellele siis kuulsus ei meeldiks. Teiseks on siin päris mitu liigikaaslast, kellest enamus tunduvad olevalt väga veidrad sellid. Ainult üks on neist normaalne ning temaga me vahest isegi maadleme natuke. Aga muidugi mina võidan alati! Esialgu ma väga ei julgenud selles uues kohas ringi liikuda, ja kui liikusin siis proovisin ennast hästi maad ligi hoida-no et keegi mind ei märkaks. Aga ükspäev ma mõtlesin, et ah mis seal ikka ja võtsin oma julguse kokku. Täpselt sama moodi avastasin ma ühe hästi mõnusa asja, mida need inimesed nimetavad diivaniks. Jube mõnus koht on. Ja mõnikord, kui ühtegi inimest läheduses pole käin ma ka voodis magamas. Seal on VEELGI pehmem!!! Aga mis minu käes, see minu oma-inimestega ma oma pehmeid kohti veel jagada ei taha. Ega nad mul veel nii suured sõbrad ka pole. Samas kui nad köögis toimetavad, siis pole mul nende vastu midagi. Ja mind üldse ei sega, kui nad toidukaussi enda käes hoiavad või lihtsalt selle juurde jäävad-peaasi, et nad mu toitu ära ei söö! Nagu ma enne ka mainisin, peavad need inimesed siin natuke rohkem veel pingutama, et minu sõprade hulka kuuluda. Ma pole lihtsalt veel päris kindel, kas mul on mõtet lasta neil ennast katsuda. No mul on ju vaja mainet ka üleval hoida-ega siis päris hellikuks ka kohe hakata saa. Aga ega ma kaua vist ennast tagasi hoida ei suuda. Eks ma siis järgmine kord räägin teile, kuidas mul läks ja kas olen endiselt macho või võib mind juba kaisukaruks kutsuda. Või äkki hoopis mõlemat... Kui te tahate minust rohkem teada või ehk välja uurida, et kas ma olen tegelikult kaisukaru või macho, siis kirjutage mu vabatahtlikule siiri.haidma@varjupaik.ee või täitke see Pesaleidja kiisusoovija küsimustik: http://pesaleidja.ee/content/kiisuvotja-kysimustik Nurrudes, Matso" Matso saabus meile tänavalt ning arvatavasti pole ta kunagi saanud tunda kodusoojust ja inimese head poolt! Kiisupoiss on arglik ja vahel võib sealt tulla ka väike susin, aga mitte sellepärast, et Matso tige oleks... EI, ta lihtsalt kardab, sest kõik inimesed ei ole head ja mõnele lihtsalt jääb see abitu kassike ette... Tänaval läbielatu ei taha Matsol meelest minna, sest varjupaigas pidi ta puuris olema ja ei jagunud nii palju tähelepanu just Temale, et ta harjuks inimestega ja unustaks kõik jubedused! Tihtilugu tahetakse just kiisusid, kes on meeletud pugejad, nurrujad ja sülekad, aga Matso seda veel ei ole ja just sellepärast ongi tal vaja inimest, kellel oleks aega temaga tegeleda, sest ta nii tahaks Sulle sülle pugeda ja nurru lüüa, aga TA LIHTSALT KARDAB! Selleks on vaja kindlasti palju kannatust, rahulikult lähenemist ja harjutamist, aga uskuge mind, kui te näete neid pisikesi edusamme, mida see karvapall tegema hakkab, külvab see kõik ja sellised kiisud on tänulikud oma elupäevade lõpuni teile selle eest, et olete nad oma perre valinud! Kindlasti võtab see aega ja ei ole nii, et nädalaga harjub, aga see on seda väärt! Kindlasti meeldiks Matsole, kui ta saaks kodu, kus on oma aed, et ta saaks seal jalgu sirutada ja hiirtele jahti pidada. Aga pole ka hullu, kui seda võimalust ei ole, peaasi, et tema usaldus inimestesse tuleks tagasi ja tuleks see kauaoodatud PÄRIS kodu! Kiisupoiss on umbes 2-aastane, kastreeritud, saanud ussirohtu, vaktsiini, omab mikrokiipi, kasutab ilusti liivakasti ja ei tekita segadust! Matso on suure kondiga, ilus ja tugev kiisuke, ja talle võib alati külla tulla ja vaadata üle, kui kena noormees ta on! 10.09.14 Matso lahkus ootamatult meie seast, ta suikus viimasele unele hoiukodus, oma pesas :( Paid kaasa sulle vikerkaaremaale, armas Matso!