Lucia

Ülisõbralik, mänguhimuline ja (veel) pisut kartlik 4-aastane Lucia otsib SÕPRU! Kassitoas Lucia ennast eriti ei näidanud, sest elu on teda õpetanud inimeste suhtes ettevaatlik olema. Oma esimeses hoiukodus oli kassipreili natuke õnnetu, sest tema malbe hing ei suutnud aru saada, miks pere kass teda käpaga lööb ja taga ajab. Lucias pole nimelt grammigi agressiivsust, see-eest aga kuhjaga armastust ja hoolivust. Ennekõike on ta valmis oma armastust jagama kõigi teiste loomadega, kuid mida päev edasi, seda rohkem otsib ta ka inimeste seltsi. Peaasi, et oleks keegi, kelle vastu ennast hõõruda ja keda iga päev ukse peal suure nurruga tervitada. Sest kuigi Lucia on õppinud, et inimesi ei saa alati usaldada, on ta valmis andma lõputult uusi võimalusi. Ju ta siis teab, et tegelikult kõik inimesed ei olegi kurjad. Hoiukodus on Lucia olnud nüüd kaks kuud ja tema edusammud on olnud hiiglaslikud. Kui hoiupere kassi ja koeraga sai ta sõbraks kohe esimesel päeval, siis perenaisega harjumine võttis natuke kauem aega. Täna ta sülle veel ise ei roni, aga öösel magab hea meelega inimeste jalutsis ja ka päeval on ta alati seal, kus ülejäänud kahe- ja neljajalgsed. Lucia nurrumootor on neliveoga, sest kui see töötab, kuulevad ka naabrid. Korra on ta selle käivitamisega isegi perenaise öösel üles ajanud. Lucia kräunub väga harva, kuid see eest kudrutab hea meelega, kui olemine on mõnus ja tuju hea. Lucia otsib endale kodu, kus oleks teisi loomi, kellega saaks mängida ja kellele rasketel hetkedel toetuda. Ta on ideaalne seltsiline, kes annab hea meelega ära oma lemmikkoha aknalaual ja ootab söögi ajal alati kannatlikult oma järjekorda konservilaua ääres. Lucia ideaalkodus on pigem rahulik ning tema inimesed on sõbralikud ja hoolivad ja on nõus temaga aeg-ajalt nöörimängu mängima. Kui sa arvad, et oled just selline hea inimene sooja koduga, siis tea, et Lucia tahab väga sinu juurde elama tulla ja sinu ja su loomade sõber olla! Varasemalt: HÜLJATUD LUCIA TAAS KODUOOTEL! See on Lucia – ideaalne seltsikass ja aasta sotsialiseeruja. Kassitoas Lucia ennast eriti ei näidanud, sest elu on teda õpetanud inimeste suhtes ettevaatlik olema. Oma esimeses hoiukodus oli kassipreili natuke õnnetu, sest tema malbe hing ei suutnud aru saada, miks pere kass teda käpaga lööb ja taga ajab. Lucia pole nimelt grammigi agressiivsust, see-eest aga kuhjaga armastust, mida ta nii hea meelega kellegagi jagaks. Ennekõike on ta valmis seda jagama kõigi teie kodus elavate loomadega ja mõne aja pärast ka teiega. Kuigi Lucia on õppinud, et inimesi ei saa alati usaldada, on ta valmis andma lõputult uusi võimalusi. Ju ta siis teab, et tegelikult kõik inimesed ei olegi kurjad. Oma uues hoiukodus on Lucia olnud nüüd kuu aega ja tema edusammud on olnud hiiglaslikud. Kui hoiupere kassi ja koeraga sai ta sõbraks kohe esimesel päeval, siis perenaisega harjumine võttis natuke kauem aega. Täna ta sülle veel ise ei roni, aga öösel magab hea meelega inimeste jalutsis ja ka päeval on Lucia alati seal, kus ülejäänud kahe- ja neljajalgsed. Lucia nurrumootor on neliveoga, sest kui see töötab, kuulevad ka naabrid. Korra on ta selle käivitamisega isegi perenaise öösel üles ajanud. Lucia kräunub väga harva, kuid see eest kudrutab hea meelega, kui olemine on mõnus ja tuju hea. Lucia otsib endale kodu, kus oleks teisi loomi, kellega saaks mängida ja kellele rasketel hetkedel toetuda. Ta on ideaalne seltsiline, kes annab hea meelega ära oma lemmikkoha aknalaual ja ootab söögi ajal alati kannatlikult oma järjekorda konservilaua ääres. Lucia ideaalkodus on pigem rahulik ning tema inimesed on sõbralikud ja hoolivad. Varasemalt: Mäletan selgelt päeva, kui esmakordselt kohtusin Luciaga. Oli külm ja lumine talvepäev. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on praeguseks sellest möödas ligi 3 pikka aastat. Toona pisike, vaid pooleaastane kassilaps piilus mind pesa tagant suurte hirmunud öökullisilmadega. Veel uskumatumalt kõlab, et täna, 3 aastat hiljem on see armas pikakarvaline kiisu jätkuvalt kodu ootamas. Ei, ärge saage valesti aru - ta ei ole kõik need 3 aastat kodu oodanud. Vahepeal oli ta ligi aasta ära, oma ''päriskodus''. Inimese juures, kes ei osanud teda hinnata. Inimese juures, kes andis ta kiiresti edasi, ilma meid sellest teavitamata. Inimese juures, keda absoluutselt ei kõigutanud asjaolu, et Lucia jõudis omadega tagasi talvisele tänavale ning sealt uuesti varjupaika. Täna, kolm aastat hiljem, on minu kui Lucia hooldaja unistuseks see, et see imeline kiisu leiaks ideaalse kodu. Kuid mida ma pean silmad ideaalse all? Päris kindlasti ei anna ma teda kaasa esimesele möödakõndijale. Mu süda murduks, avastades ta uuesti mõne varjupaiga kodulehelt leitud kasside alt. Ma ei soovi uuesti talle kuskile järgi minna, pisarad silmis ning sõbranna kõrval toeks. Täna, ligi kolm aastat peale esmakohtumist soovin ma, et ideaalse kodu võtmesõnadeks oleks: *kannatlikkus. Kannatlikkus harjuda selle veidi veidra kiisuga. *Mõistmine. Mõistmine, et iga kass ei ole sülekass. Päris kindlasti ei ole Lucia sülekiisu. * Soov. Soov pakkuda ühele iseseisvale kiisupreilile kodu. Kodu, kus ehk iga päev kiisu nähtaval kohal ei ole. Kodu, kus ei ole vajalik, et kass uksele vastu jookseks, kui inimene koju saabub. *Konserv! Tee Lucia südameni peaks olema täidetud konservimägede ja pasteedijõgedega, sest Lucia on gurmaan selle sõna parimas tähenduses. Mõni võib teda nimetada ka iginälguriks, kuid seda ta siiski pole. *Mugav voodi/diivan. Sest Luciale lihtsalt meeldib pikutada kõige mugavamates kohtades. *Aken. Kuna Lucia on harjunud vaatama oma lemmikkanali LinnuTV pealt saateid Lasnamäe Varesed ja Mustamäe Tuvid, oleks ideaalne, kui ta mõnda sarnast seriaali ka oma tulevases kodus jälgida saaks. Muide, Lucia sobib ideaalselt ka neile, kes viibivad kodus vaid väga väikse osa päevast. Üksinda igav tal ei hakka ning suurema osa sellest ajast veedab ta peamiselt kas magades või LinnuTV’d vaadates. Veel varem: Raske on kirjeldada, mis tunded mind valdasid, kui avastasin, et minu kunagine hoolealune on leitud. Täiesti juhuslikult avastasin selle, netis surfates. Tuttav nägu. Nina, mille ma tunneks ära ka pimedal tänaval. Olen neid imeilusaid öökullisilmi näinud liiga palju - poolteist aastat. Ja nüüd ootas ta. Kuskil. Ma ei tea, mida ta tundma pidi. Tänaval olles. Püügi hetkel. Oma omanikku oodates. Kuid omanik ei tulnud. Tal on kiip olemas, sai selle pisikese kassipojana. Omanikuga saadi ühendust. Sellega, kellele aasta tagasi kassi andsime. Tema sõnul oli ta kassi juba ammu kassi ära andnud. Meid ta sellest ei teavitanud, kuigi lepingu järgi oleks pidanud. Kiibiandmeid ei muutnud samuti. Ka siis, kui talle helistati ja teatati, et kass on leitud, ei võtnud ta meiega ühendust. See inimene väitis, et kass ei sobinud esimesel korrusel elama - olevat kräununud. Pooleteise aasta jooksul minu hoole all ei olnud Lucial kräunumisega probleeme - ei teisel ega seitsmendal korrusel elades. Sel hetkel, kui ma Lucia fotot internetis nägin, läks mul silme eest mustaks. Mõne minuti pärast kirjutasin sõbrannadele. Neile, kes teavad Luciat. Neile, kes hoolivad loomadest. Samal ajal süüdistasin ma ennast. Miks ma enne kassi kojusaatmist VEEL põhjalikumalt uue kodu tausta ei uurinud? Miks ma ei helistanud uuele kodule, et uurida, kuidas läheb? Miks ma avastasin foto alles kuu peale Lucia leidmist? MIKS?? Peale mitmeid telefonikõnesid tõime Lucia ära. Süda lihtsalt ei lubanud teda jätta sinna, kus ta on. Tundub, et preili on pikalt hooldamata olnud. Lucia on pika paksu karvaga ning vajab igapäevast kammimist, paraku ei ole seda tehtud. Selle tõttu on tekkinud ta imeilusasse pehmesse kasukasse pulstid. Need on väga naha lähedal ja see võib olla väga valus. Kuna kass on arglik, siis ise neid pulste kääridega lõigata ei saa ning peame pöörduma kliinikusse spetsialistide poole. Kirjutan veidi ka Lucia minevikust. Ma mäletan selgelt talvepäeva, mil esimest korda Luciaga kohtusin. Sellest on tänaseks möödas kaks aastat ja kolm kuud. Ta oli siis umbes pooleaastane kassipoeg. Imeilus, kuid hirmul. Elu ei olnud teda hellitanud. Tänavakassi soovimatu poeg, kellel usaldus inimeste vastu puudus. Pilt pildi, tekst teksti järel sai teda postitatud. Üle aasta. Sellele vaatamata ei soovinud teda keegi. Lucia arengut oli huvitav kõrvalt jälgida. Alguses peitis ta ennast hoiukodus voodi alla ja käis toas ringi ainult siis, kui inimesed magasid või koolis/tööl olid. Ajaga õppis Lucia oma hoiuperenaist usaldama ja julges toas ringi liikuda ka siis. Külalistele jäi siiski mõistatuseks, miks on elamises liivakast, toidu- ja veekausid, loomapesa ja kratsipuu - külalistele Lucia ennast ei näidanud. Kord oli Lucia kadunud. Mitmed inimesed tulid otsingutele appi. Oli arusaamatu, kuhu sai kass kaduda - uks oli kinni, aknad samuti. Otsimisele kulus mitu tundi. Kõigi üllatuseks peitis musta värvi kasukaga Lucia ennast külaliste eest esikus, musta värvi kõrge säärega saabaste sees. Vaid kaks suurt säravat silma paistsid. Nii ta oligi. Voodialune kass. Saapakass. ‘’Kas sa teed nalja, et siin on kass?’’ kass. Umbes aasta tagasi tegin temast postituse, mis sai omajagu tähelepanu. See oli aus ja küllaltki otsekohene. Alicia oli selleks hetkeks mõned kuud vähem kui kaks aastat ilma päris oma koduta olnud. Lõpuks ometi tunti tema vastu huvi. Huviline paistis igati mõistlik - tundus aru saavat, et loom vajab aega ja kõik ei käi üleöö. Allkirjastasime lepingud ning kass oligi päris oma kodu poole teel. Kui Lucia tagasi minu hoole alla jõudis, oli tal teine nimi. Nimi, mille ma olin talle andnud kunagi ammu. Juba talle järgi sõites teadsin ma, et see nimi peab kaduma. Seda oli kasutanud inimene, kes temast ei hoolinud.. Nii saigi temast Lucia. Lisanimeks andis mu sõber talle 14 - loodetavasti toob see number Luciale õnne. Sest õnn on miski, mida see niivõrd õnnetu minevikuga kass väga vajab. 27.08.16 Lucia on lõpuks oma koju jõudnud :) Suur-suur aitäh!