Lõvikäpp Volli

Tere, mina olen Volli. Omadele Volts. Ega mulle väga avalikkuse ees esineda meeldi, aga mu hoiuperenaine arvas, et võiksin enda kohta ka paar sõna lausuda...khm… Lõunaosariikide poiss olen, Viljandist pärit. Ega ma tegelikult seda Viljandit väga ei mäletagi. Mäletan ühte tänavat, kuhu ma ära eksisin ja kust mind kinni püüti ja varjupaika viidi. See juhtus juba kaks aastat tagasi. Ma olin siis alles päris pisike, paar kuud vana pätakas. Suvel püüti mind kinni, aga enne kui lumi maha tuli, pandi taas auto peale ja sõitsime juba Tallinna poole. Seal oli just avatud selline asutus nagu Pesaleidja Kassituba ja mina olin seal üks esimestest elanikest. Uhke tunne tuleb küll, tegelikult olen ju alles noor kass, aga juba kassitoa avamise juures olnud ja puha. Nojah. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis alguses oli seal hirmus küll. Nii palju teisi kasse ja võõraid inimesi! Inimesed tahtsid mind muudkui kätte saada, et paitada ja mina muudkui jooksin ja jooksin, nii kiiresti kui mu pisikesed jalad sibada jaksasid! Ega ma neid ei usaldanud küll. Vahepeal salaja treenisin isegi jooksuratta peal, et ikka inimeste eest kiiremini põgeneda jõuaks. Nii jooksutrenni tehes jõudis uuesti suvi kätte. Ühel päeval kuulsin, kuidas inimesed rääkisid, et nad on minu pärast mures ja et mind tuleb hoiukoju viia. “Hoiukoju”?! Ma ei teadnud, mida see tähendab, aga teised kassid teadsid rääkida, et sealt pole veel ükski kass kassituppa tagasi tulnud! Head see igatahes ei tõotanud. Paar päeva hiljem astuski uksest sisse kamp vabatahtlikke, kellel oli transpordipuur käes ja hakkasid mind taga ajama.. Oi, kuidas ma põgenesin, jooksin ikka elu eest, üle teiste kasside peade ja sabade! Aga ühel hetkel surusid nad mind kavalalt nurka ja puuris ma olingi. Hoiukoju kohale jõudes tuli välja, et see on nagu väike kassituba, ainult, et vähem inimesi ja palju vähem kasse. Peale minu oli seal veel üks pärisasukast proua ja üks teine kassitoast toodud kassiplika. See tähendas palju rohkem mõnusaid pesasid - lausa terve diivan oli kassidele mõnulemiseks toodud! Alguses julgesin ma küll diivanil salaja pikutada ainult siis, kui inimesi kodus polnud. Mulle meeldis inimestega väga peitust mängida, ma leidsin iga päev uusi peidukohti. Peidukas istudes pidasin ma hinge kinni, et kas mind leitakse seekord üles või olen päriselt nähtamatuks muutunud. Aga mu hoiuinimesed muutusid peitusemängus järjest osavamaks ja nad leidsid mind iga kord üles. Kui nad mu üles leidsid, siis nad alati paitasid mind. See oli kõige õudsem asi maailmas! Alguses pigistasin iga kord hirmust silmad kinni ja soovisin, et need jubedad paid juba läbi saaksid. Aga noh, konservi anti mulle ka, oi see mulle maitses! Ja ma ei teagi, mis juhtus, aga enam need paid ei tundu üldse õudsed, mulle täitsa meeldivad. Nüüd ma lausa nurrun paitamise ja põsesügamise ajal. Konservi ja paidega olen ma suureks poisiks kasvanud. Mu hoiuperenaine võtab mind vahel sülle ja ütleb, et olen ikka suur ja raske küll. Aga ma üritan ennast süles hästi väikeseks teha ja kaissu ära pugeda, et ta mind veel sülle võtaks. Tegelikult mulle meeldib küll ja vahel ma tõmban selle märgiks keelega üle inimese käte ka. Ma tean jah, et ma ei ole kõige julgem kass maailmas. Kui mu suurim vaenlane, see koletis nimega Tolmuimeja end nurgas korraks liigutab või kui mõni võõras inimene uksest sisse astub - siis ma olen kohe siuhti! voodi all peidus. Mu hoiuperenaine naerab, et olen ahjualune ja küsib mult vahel, kuidas ma mõtlen nii päriskoju kolida, kui keegi mind isegi ei näe. Aga mul on väga hea süda...ja seal voodi all tolmurullide sees kükitades ma salaja unistan, et äkki keegi ikkagi tahab endale minusugust suurt hella südamega argpüksi...Kuigi minu kahe eluaasta jooksul ei ole seda veel juhtunud, aga ma ikka ootan ja loodan. Ega mul siin viga pole, saan head süüa ja lausa voodis magada, aga mu hoiuperenaine räägib, et kassitoas on veel minusuguseid arglikke põgenejaid, kellel oleks vaja hoiukoju kolida ja seepärast ma ei saa siia päriseks jääda. Ma saan sellest aru. Tegelikult oleks õudne küll terve elu niimoodi põgenedes elada. Mul ikka vedas, et ma oma hirmudest üle sain. Aga mul on siin kassidest sõbrad ja kui keegi mind koju viib, siis neid ma jääksin küll igatsema. Mulle väga meeldiks, kui mul oleks oma uues kodus ka teine kass-sõber, kellega mürada ja koos diivanil peesitada. Kui Sa tahaksid anda mulle võimaluse elada mõnusat toakassi elu ja ei pahandaks, kui ma alguses tahan Sinuga natuke peitust mängida, siis täida palun kiisuvõtja küsimustik: http://pesaleidja.ee/content/kiisuvotja-kysimustik või kirjuta otse minu hoiuperenaisele kreeta.savet@varjupaik.ee. Mul on olemas kiip, vaktsiinid ja pass ning olen kastreeritud ja parasiidivaba. Ootama jäädes, Volli Volli on üks Pesaleidja suurimatest muutujatest. Kui väike Volli kassituppa jõudis, oli ta nii arglik, et suurema osa ajast veetis kõige tagumise pappkasti pimedas nurgas ja paljud vabatahtlikud ei teadnudki, kes see Volli on. Seepärast kolis Volli hoiukoju, et rahulikult inimeste ja kodukeskkonnaga harjuda. Volli on praeguseks teinud läbi totaalse muutumise. Ta on avastanud, et inimese käest saab süüa ja paid ning teiste kassidega on vahva mürada ja koos mänguhiirt taga ajada. Volli tunneb ennast inimeste juuresolekul mõnusalt ja tuleb juba samale diivanile pikutama. Isegi piltidelt on näha, et Volli ilusatest silmadest ei peegeldu enam hirm, vaid kassilik uudishimu. Volli on lõpuks ometi valmis minema oma päriskoju, kus ta saaks palju hellust ja armastust, et täiskohaga sülekassiks hakata. Mai 2015. Vollist sai ametlikult oma hoiukodu päriskiisu :) Suur-suur aitäh!