Lapiliisu Marjakobar

Ühe kassiperekonna päästmise lugu. Kirjutab kiisude päästja ja hoiukodu: Minu kolme päeva töö oli 5 poju ja ema päästmine kortermaja kuuride pööningult ja kuuride puuriitadest. Kõigepealt püüdsime kinni ema koprapüüdmise puuriga. Siis saime kätte selle puuriga 2 poju, kellest ühte puurist välja võtma hakates libises ta mu käest nagu seep minema. Teise poju võtsin kinni turjast ja tõstsin püstisesse transpordipuuri, siis sain nõksu kätte ja järgmise päeva jooksul noppisin nii 3 tükki redeliga puuriida pealt nagu maasikaid, turjast kinni ja suts transakasti. Kuna ema oli pojudele käsu andnud, et kui teda kodus pole, siis olge vait ja vagusi, siis algul tegin ise kassipoja häält ja ema kurrumist, mis natuke aitas. Töökaaslane tuli mõttele youtubest lasta klippi, kuidas mamacat jutustab oma pojakestega ja see ajas nad liikvele. Kui nad päeva jooksul ühe emme kurrust tüdinesid ja 1 punane kassilaps oli ikka veel kätte saamata, siis lasin klippi, kuidas bengali kass räägib poegadega ja see oli tõeline hitt - nii püütud pojad kui üks veel vabaduses olija hakkasid omavahel näuguma. Aga sel päeval ma punast kätte ei saanud, ta oli väga ettevaatlik ja kaval. Määrisin puuhalge pasteediga ja viskasin kassitoidu tükke puuriida peale ja loopisin palderjaniga immutatud nööri ja.... Teised olid olnud näljasemad ja mulle puuhalgudele määritud toidu abil päris lähedale tulnud. Ju temal siis nii tühi kõht enam ei olnud.... Vaatasin, et päevake redelil kõlgutud, siin ei aita enam muud kui püügipuur. Sain õhtul hilja puuri, sättisime selle puuriida peale. Selgus, et seda kiisut olid teised üritanud püüda veel võrgu peale viskamisega ja võrgu peale meelitamisega, et see siis kokku tõmmata nagu filmides nähtud, aga ei aidanud ei ussi-ega püsirohi. Need väiksed on uskumatult käbedad ja arad. Püügipuuri panime konservi, aga päeval mõtlesin, et mis haiseks ja meelitaks teda sööma ja jõudsin järelduseni, et sprotid õlis. Niisiis määrisime puuhalge sprotitükkide ja õliga ja läksime magama. Hommikul ei olnud puuris kedagi.. Hakkasin juba muretsema, täielik vaikus, et äkki on suured kassid talle viga teinud. Kui mõtlesin juba, et lähen teda bengali kassi kutsega välja meelitama, tuli uudis, et kass puuris. Kui talle järgi läksin,s iis kisas kõvasti terve tagasitee, teised olid olnud hiirvaikselt. Samuti kisas, kui ta sauna maha panin. Ja kui siis emme tegi kurrr, siis oli taaskohtumise rõõm suur ja enam ei mingit kisa. Nii et kadunud poeg oli koju jõudnud ja pere jälle koos. Ema sai nimeks Lapiliisu. Lapiliisu pojad said omale nimed marjade järgi, sest noppisin neid nagu marju endale puuri. Pisike must kena poiss on Blueberry ehk maakeeli Mustikas. Punased kaksikutest on üks tüdruk, tema on julgem ja sai nimeks Strawberry, poiss on pisut arake ja tema on Raspberry. Seega, punased Maasikas ja Vaarikas. Valge esipoole ja musta tagupoolega kiisu, kel on vahvad mustad kulmukesed, tema on Snowberry-Lumemari. Ainuke, kes on teistmoodi nimega, on väike inglitiivakestega poiss, kes sai nime peaingel Gabrieli järgi. Kiisud on üpris arakesed, vajaksid kodu, kes nendega tegeleks, pojad harjuvad uue perega päris ruttu. Kassipere on hoiukodus Raplamaal. Kui on soov kellelegi sellest vahvast pesakonnast kodu pakkuda, palun täitke ankeet ja hoiukodu võtab ühendust.

07.08.16 Koju läksid punased kaksikud Maasikas ja Vaarikas.

12.09.16 Väike Gabriel leidis oma pere. Täname uusi peresid!