| Nimi: | Kusti ehk Kondike |
| Loomaliik: | Kass |
| Sugu: | Isane |
| Vanus: | Täiskasvanud |
| Staatus: | Kodu leidnud loomad |
| Maakond: | Tartu maakond |
| Värvus: | punane |
| Tehtud protseduurid: |
|
Pildid
Rohkem infot
"Bonjour daamid ja härrad, kaunist kevade algust Teile kõigile!
Mina olen Kondike, omadele Kusti. Ja tolle toreda päeva puhul otsin ma endale maailma parimat kodu. Olen ma ju tõeline sõber-kass. Inimese kaisus, süles, külje all, õlal. Nimeta vaid! Peaasi, et inimene oleks ligidal. Meeldivad mulle tõesõna kõik inimesed. Koheselt võtan ma omaks nii suured kui väikesed. Sest mida rohkem paitajaid, seda uhkem. Kuid kui päris aus olla, siis sellest päris-oma perest tunnen ma siiski puudust. Teadmisest, et olen hoitud ja kaitstud. Igavesti. Kasutan eeskujuliku kassipoisi kombel nii liivakasti kui kraapimispuud. Lisaks olen ääretult eeskujulik rohtude võtmisel. Nii, et ussirohu andmine käib minuga väga kergelt. Mis ma ikka vastu punnin. Tean ma ju ometi, et inimene tahab mulle vaid kõige paremat. Ka maniküüri ning pediküüri vastu pole mul midagi. Tänutäheks laulal ma sulle siis vaid tänulikku nurrulaulu.
Kui sa tunned just minus ära oma tulevase pereliikme, kellega üheskoos kõiki järgnevaid kevade alguseid veeta, siis täida ära kassisoovija ankeet ja mu hoiuperenaine võtab ühendust.
Minu pääsemise lugu on täitsa isemoodi. Mõtlesin mina, et aitab sellest õues külmetamisest. Lähen õpin veidi koolitarkuseid ja ehk leian ka endale lõpuks ometi kodu. Jõuan mina koolimaja ette ja mis ma näen. Tulevad koolimajast kolm koolipoissi. Astun mina aga ligi ning hakkan omas mjäugumisekeeles nõu pärima, et kuhu õigem pöörduda oleks, kui soov ka koolipoisiks hakata. Ei vasta nemad mulle esiti midagi. Teevad vaid pai ja hakkavad kodu poole astuma. Ei anna see asi mulle rahu. No, kuhu ma siis ometi pöörduma pean. Lippan aga poistele jutustades järele. Üks hetk jõuame ühe suure maja ukse ette. Poisid hakkavad tuppa minema. Ma jooksen järgi ja karjun: "Kuhu te lähete, aga mina?" Poisid vaatavad mind haledate nägudega. Järsku hakkavad arutama: "No on see kassike alles kõhnake. Justkui vaid luu ja nahk." Mõtlen mina siin omaette, et huvitav, kas siis koolipoisiks ei võetagi, kui nii kõhn oled. Poisid hakkavad jälle tuppa minema. Mina jonni ei jäta. Lõpuks võetakse mindki kaasa. Ometi soe koht, kus olla. Nii ma nüüd ootan ja loodan. Ehk saab minustki pärast pisukest kosumist uhke koolipoiss.
Aprill 2018. Kondike leidis omale kodu :)
.jpg)
