| Nimi: | Kaila |
| Loomaliik: | Kass |
| Sugu: | Emane |
| Vanus: | Täiskasvanud |
| Staatus: | Kodu leidnud loomad |
| Maakond: | Harju maakond |
| Värvus: | must |
| Tehtud protseduurid: |
|
Pildid
Rohkem infot
Minu nimi on Kaila ja ma olen umbes 1 aastane.
Päris pika aja oma elust ma ei teadnud, et minu nimi on Kaila, aga ma õppisin selle väga ruttu ära. Kasvasin väikese linna tupiktänava kuuri taga ning elasin seal oma kassielu, kuniks mul sündisid 5 väikest kiisulast. Pärast seda sõidutati meid suurde linna Inimese juurde elama.
Inimene oli väga hirmus. Juba pisikesest peale oli mulle sisendatud, et Inimesest on parem eemale hoida, kuid nüüd ma pidin nendega jagama väikest suletud ruumi. Püüdsin ka oma kiisulapsi Inimese eest peita riidekappi ja voodi alla, kuid Inimene tõi meid jälle sealt välja.
Nädalad ja kuud möödusid, kiisubeebid kasvasid ja elasime ikka Inimesega tema korteris. Aga Inimene ei olnudki enam nii hirmus. Inimene annab alati süüa, sügab selga ja vaatamata esialgsele hirmule, tunnen ma siin ennast väga turvaliselt. Minu eelnevast karmist elust räsitud karv on muutunud siidmustaks ja läikivaks ning tunnen ennast juba tõelise preilina. Kui aus olla, siis ma ei tahagi enam ilma Inimeseta elada. Mul on lausa tekkinud igatsus. Kui Inimene on terve päeva ära, ootan teda esikus pikutades või jooksen kohe vastu, kui kuulen võtmeklõbinat. Mulle meeldivad ka teised kassid, kuid Inimese läheduses on kõige parem.
Olen nüüd oma esmased kassikohustused täitnud, kiisulapsed on suureks kasvatatud ja aeg on mõelda enda tulevikule. Otsin nüüd seda päris Oma Inimest, kellega koos pikutada, mängida, lasta end silitada ja sügada. Ning kellele vaadata sügavalt ja andunult otsa oma roheliste silmadega.
.jpg)
