Kääks

Mäletate veel Ploomi? Seda mädaneva kaelaga karvakera, keda Pesaleidjad septembri alguses Mõigu õudustemajast püüdmas käisid ja kelle pildid võtsid värisema ka kõige tugevama südame? Noh, Ploomi ei ole enam. Ploomi asemel on nüüd Kääks. Kääksuks ristiti viimasel hetkel päästetud kiisu hoiukodu poolt. Sellesama hoiukodu poolt, kes võttis enda juurde tegelase, kelle tervisemured olid nii hullud, et isegi Loomade Kiirabi arstid ei julgenud eriti paranemislootust anda. Ploom sai uueks nimeks Kääksu, sest tema näugumine on selline armas kääksumine. Ja kääksub siis, kui tahab paid või kaissu. Ning siis teeb selliseid nunnusid kääksuvaid häälitusi. Nurrub, turtsub, kägiseb, nohiseb. Möödas on kolm nädalat. Kellele lühike, kellele pikk aeg. Pesaleidjate jaoks imede aeg. Hoiukodu perenaine Reena raporteerib: “Esimesel nädalal lesis päevad ja ööd radiaatori all ja teda polnud nagu olemaski. Siis mingi hetk hakkas öösiti ringi jalutama, jalutas köögikappidel ja sättis ennast magama teleka taha teleka alusele. Otsisin tükk aega teda taga, kuna kass ja kapp ja telekas on peaaegu ühte tooni. Päevasel ajal aga magab siiani kas radika alla või radiaatori peal. Õhtul tuleb sööma ja vetsu ja siis kaissu. Võõraid kardab, isegi siis kui mul on üks inimene külas, rääkimata siis rohkematest. Siis peidab ennast turvaliselt radiaatori alla ja ei tule välja enne, kui vaikus majas. Tundub, et teda on hullult ehmatatud või midagi, sest kui teha natukenegi järsemat häält, siis ta hirmub ja jookseb oma peidukasse (ikka see radiaatorialune toa nurgas). Kohe väga suur pugejas on. Kui istun diivanil, siis sätib ennast nii lähedale ja külje alla kui võimalik. Kui ma diivanilt tõusen, siis tõuseb kass ka ja jalutab järele ja nühib ennast vastu mu jalga ja nõuab ikka lähedust ja paid ja kaissu. Ravida laseb samuti kuigi vahel väga ei viitsi. Ühe korra läks isegi natuke närvi ja sai kurjaks, aga leppisime kiiresti ära.” Mida me oskame selle peale öelda? Midagi, juubeldame hoopis! Surmasuus ja metsikutes valudes olevast Ploomist on saanud inimese lähedust otsiv ja paranev Kääks. Seda kõike tänu asjatundlikule ravile, soojadele paidele ja tervele maailmatäiele armastusele. Mis oleks saanud siis, kui me ei oleks õigel ajal kohale jõudnud? Kui meile ei oleks teatatud? Kui kõik oleks läinud pöördumatult valesti? Noh, sellisel juhul ei saaks me täna seda juttu siia postitada. Aga me saame. Ja see ongi peamine. Kääks on praeguseks käinud kolm korda Kiirabi arstide juures kontrollis. Esimesel korral puhastati ära paranemisest tekkivad kärnad, teistel kordadel on haava kontrollitud ja uuesti seotud. Neid külaskäike kliinikusse tuleb kindlasti veel ja veel, aga hullem on möödas. Parem on ees. Me võitsime selle lahingu ükskõiksuse ja valu vastu. Juhusliku möödakäija ja Pesaleidja vabatahtlike käte läbi päästsime Ploomi. Hoiukodu armastuse kaudu on sündinud nurruv Kääks. Aitäh, Teile sõbrad, et olete meiega, et aitate meil aidata. Kääksu paranemine jätkub. Üks karvakera siin maailmas on saanud uue elu. Võitlus ükskõiksuse ja valu vastu jätkub. Me ei saa muuta maailma paremaks ühekorraga, aga me saame seda teha samm-saamu haaval, kass-kassi haaval. Detsember 2014. Kääksu jäi oma hoiukodusse päriseks :) Suur-suur tänu!