Jossu

Miks inimesed minust tegelikult ei hooli? Inimesed tulevad, teevad mulle pai, kiidavad mu häid kombeid ja ütlevad, et kuigi ma sobiks neile nii hästi, ei julge nad mind võtta. Isegi ajutiselt hoiukodusse mitte. Sest mul on üks viga mida silmaga ei näe ega kõrvaga ei kuule. Viga, milles pole süüdi ei mina ega vabatahtlikud. Aga see hirmus viga on nii suur, et nad parem lasevad mul konutada kassitoas puuris, kui võtavad mu koju kaasa. Minu suurim viga on see, et ma olen siin ilmas olnud juba 15 aastat. Kui meil külalised käivad ja mullegi pai teevad, tunnistan kerge piinlikkustundega – mõnikord hakkan nurruma lausa enne, kui paikäsi mu peani jõuab. Külalised noogutavad vabatahtlikule ning ütlevad, et saavad täiesti aru, miks mulle oleks kõige kiiremini kodu vaja. Inimesed lohutavad, et küll keegi mu võtab, sest mul on suurepärane iseloom, väga head kombed ning ma olen noh, päris kenake ka. Ja siis võtavad kellegi teise, sest oma vanuse tõttu mina neile ei sobi. Vahel mõtlen, et kas inimesed äkki ei julge mind selle tõttu võtta, et nad kardavad ka ise vanaks jääda? Kardavad jõuda kunagi samasse seisu, nagu mina praegu. Olla hea tervisega nooremapoolne pensionär hüljatuna kõigist lähedastest. Oodata päevade möödumist üksinda puuris, ainsaks lohutuseks aken, kust ma tundide kaupa välja vaatan. Seltsiks mu hooldajate tähelepanu iga päev vaid mõne minuti vältel. Ning ülejäänud 1400 minutit ööpäevas ma kas magan või vaatan aknast välja. Üksinda ja puuris, unustatud ühiskonna poolt. Need vabatahtlikud on tegelikult toredad, teevad mulle iga päev pai. See on rohkem, kui ma varem sain. Nad lasevad mind koridori jalutama ja pakuvad natuke süleaega. Kuid neil on ju 65 kassi veel, kelle eest iga päev peab hoolitsema. Ja mina tahaks ikka natuke rohkem pai, kui mõned minutid päevas, ma tahaks nurruda nii kaua, kuni inimene tuttu jääb ning hommikuti talle tervituskurru teha... Mõned on öelnud, et nad kardavad mind võtta, sest ühel päeval mind enam pole. Kuid see päev on ju kaugel! Ja kas tõesti ei suuda keegi minust nii paljugi hoolida, et lasta mul viimased aastad elada enda kodus. On siis lihtsam, kui ma olen kassitoas, ühiskonna silme alt ära? Ja mina ootan, vaadates välja aknast ja igatsedes. Ainus asi, mida ma tahan, on joosta oma inimesele oma kodus uksele vastu. Kas seda on liiga palju soovitud? Jossu, 16.01.2014 kassituba@varjupaik.ee Kas teadsite, et läbi ajaloo on punast värvi peetud ilu, majesteetlikkuse ning õnne sümboliks? Kas teadsite, et meie kassitoas on kiisu, kes vastab kõigile nendele omadustele? Saage tuttavaks Jossuga - majesteetlikult ilus punane kass, kes suudab iga vabatahtliku oma nurrumisega rõõmsaks teha. Alati kui vabatahtlik tuppa astub, tuleb Jossu pesast välja, sirutab käppasid ning läheb talle vastu, et teda tervitada ning pai nuruda. Paitused meeldivad talle eriti. Jossu teekond sai alguse Tartust, kust ta leiti, ning edasi rändas ta Tallinnasse Pesaleidja kassituppa. Ta oleks äärmiselt õnnelik, kui tema järgmine peatus oleks päris oma kodu - soe ja armastav. Jossu on ka kiibistatud, kastreeritud, vaktsineeritud ning saanud parasiiditõrje. 16.02.14 Paisõber Jossu saab nüüd oma inimesele oma kodus uksele vastu joosta :) Suur aitäh kodupakkujale!