Jass

Jassi leiulugu: "On pühapäev 25. jaanuar ja nina välja pista ei tahaks on justkui ” koerailm”-sombune, rõske, niiske ja tuuline.Meie tee viib meid Tallinna kesklinna- meie pealinna südamesse, kus meid vajatakse. Nimelt otsime kassipoega, kellest on läinud mööda nii kodusoojus kui hea pererahvas. Jäljed viivad meid üle korvapalliväljaku tribüünide taha. Seal leidub nii plakateid ja euroaluseid, kuid mis peamine, kaks imeilusat silma, mis jälgivad meid jõulukuuse tagant, mis sinna visatud möödunud pühadest. Kaasa võetud kanast on kasu, sest meeldiv lõhn meelitab sõbraliku koheva kiisu välja, kui nälg kustutatud, otsib kiisu sooja kohta ja leiab selle – minu süles.Kiisu on rahul. Meiegi oleksime, kui me näeksime tema silmis rõõmu, kuid seda pole, kiisu on näljatundega elanud juba päevi, ilmselt on keegi ka talle ohtralt viga teinud, ta on haige. Arvatavasti on ta istunud koos kuusega kodust välja viskamisest saadik selle kuuse all ja sellele kui viimasele kodumälestusele truuks jäänud. Kass süles toimetame ta hoiukodusse, kus teda oodatakse, peale korralikku einet, ta naudib kodusoojust ja uinub. Varem oli ta ju selline armas, nurruv ja mängiv karvapall. Talle osteti head sööki ja tema eest hoolitseti. Kodulooma võtmine arutati läbi perega ja talle leiti koht kodus ja südames.Saabus aga uus aasta, koristati kokku ehted kuusepuult, kuivanud okkad ja kuusest allesjäänu visati välja koos kiisuga, sest polnud ju enam pühad." uus kodu kassist: 26.03.09 - Annan teada, et Jass hakkas sööma - paistab, et talle istub vaid Royal Canin'i toit:) ilmselt on ta nüüd juba harjumas ka oma uue eluga . Täna hommikul müras ja jooksis majas nagu paarikuune kass ja väntsutas lapse mängukassi :) Juuli: Tublid olete, nii hea, et loomadel sellised abilised on! Jass meil on niii-niii armas, et pole sõungi... - kasvame temaga järjest rohkem kokku ja ta usaldab meid üha enam. Sülle tuleb alati igal esimesel võimalusel, mõnele usalustäratavamale külalisele ka. Mul on viimasel ajal tunne, et ta saab kohati isegi jutust aru...Meile tuli tagasi ka valge kiisu, kelle nimi on nüüd Valge Jass ja nad on superlõbusad mängukaaslased. See on uskumatu, milliseid graatslisi mänge nad igal õhtul terrassi ees mängivad - ja pärast lakutakse üksteist ja magatakse lambanahkades teineteise kaisus - praegu sajab õues vihma, aga kassid on oma lambanahkadega vooderdatu pesas hea meelega väljas, sest vihma ju terassil pähe ei saja ja ülevaade väljas toimuvale on samas hea. Jass ise (õnneks!) terrassilt ja maja ümbert eriti kaugemale ei lähe, Valge kiisu on aga pisut isepäisem ja käib mitmetunnistel jahi-ringidel.. tuleb vahest meiega mere-äärdegi kaasa... Jass tervitab meid ja Valget Jassi alati suure "kurr"-iga, ka siis kui kodus olles temast lihtsalt mööda kõndida- võimatu on talle selle peale mitte pai teha. Ma arvan, et mõlema kiisud on oma praeguse eluga ülimalt rahul.. see paistab nende olekust ja heast käitumisest välja ka. Jassi tahab aga jah pisut kimbutada see kaaluprobleem, kuna ta on tubane ja õues kaugele ei lähe, aga isu on ikka kõva. Eks me püüa seda toitumist ikka järgida... aga ikka on ta tunduvalt kopsakam kui Valge.. Ma ei olekõva pidlistaja, mul on paar paari päeva tagust pilti Jassist ja Jassist koos Valge Jassiga. Tervitades ja tänades - õnnelik kiisude-mamma (nagu mu mees mind kutsub) :) Jassi lõpp :( lugeda saab siit