Jaaniuss Jaan

Saage tuttavaks, tema on Jaan. Pisikese Jaaniuss Jaani oma inimene ei ilmunudki enam välja. Sellepärast otsib nüüd Jaan endale uut pere, kelle juures rõõmsalt ringi vudida. Jaan on iseloomult hästi rahulik kassipoiss, kes armastab hullupööra inimese juures olla. Muidugi armastab ta ka kassipojale omaselt palju mängida. Et kõike päris ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas läksime meie teise vabatahtliku Heleniga kesklinna jaanipäeva tähistama. Peale jaanitule vaatamist otsustasime tantsima minna. Olime jõudnud oma lemmikklubi ette ja kuulsime juba muusikat mängimas, kui saime ühelt meie toredalt hoiukodult Marilt appikarje, millele me ei saanud vastamata jätta, sest karjeks oli ''Kassikriis!''. Helistasime Marile, et uurida, milles probleem. Ka Mari oli meiega samal jaanitulel olnud. Öösel kella 1 ajal kodu poole jalutades leidis Mari Liivalaia tänavalt kohtumaja lähedalt ühe maja kõrvalt resti alt pisikese kassipoja. Kuna olime Heleniga nagunii kesklinnas liikvel, otsustasime väljakutsele reageerida ja jalutasime läbi pimedate tänavate sündmuspaika. Kohale jõudes leidsime eest lisaks Marile ja ta elukaaslasele ühe toreda abivalmis vanapaari ja resti all nutva kassipoja. Paraku oli pisike liiga sügaval ja rest tabalukuga kinni. Käega temani ei ulatunud. Peast käisid läbi mitmesugused mõtted, muu hulgas ka näiteks Päästeamet. Minul oli vesise ilma tõttu kaasas pikk vihmavari ja vanaproua aitas püüda riidest poekotiga. Kotti ja vihmavarju resti vahele ajades kulus umbes 15 minutit enne, kui saime rõõmustada - ta on käes! Vanaproua oli pisarateni liigutatud inimeste headusest ning sai rahus ööund magama minna. Meie seiklused sellega ei lõppenud, sest kuidagi oli tarvis leida jaaniööl transport, et kesklinnast Mustamäele sõita. Peale lõputuna näivaid minuteid telefoni otsas oodates õnnestus lõpuks takso saada. Algas sõit Mustamäele kassituppa, et kontrollida kiibi olemasolu ning teostada esmane ülevaatus. Kiipi paraku meie kaunil kiisupoisil ei ole. Pisike sai nimeks Jaan, mis on igati loogiline arvestades tänast ööd. Kuna pisikese sõbraliku Jaani kohev pehme karv särab nagu jaaniuss, eeldame, et tegu on kodust tulnud kassipojaga. Kiisu nutab ja igatseb väga oma emme järgi. On näha, et Jaan on šokis, veidi hirmul ning segaduses - lootis ta ju toredat jaanipäeva perega veeta, kuid leidis ennast ootamatult hoopis august. Hetkel kolib väike Jaan meie vabatahtliku Heleni juurde hoiukodusse, kus elab siiamiemme Astridi ja tolle pisipere ning kasulapsega, kuniks leiab päris enda kodu. Kodu, kes hoiab, kaitseb ja armastab teda ega löö kunagi tänavale. Hoiame teid kindlasti kursis väikese triibulise Jaaniussi edaspidiste seiklustega ning loodame, et tema seikluste lõpp-punktiks saaks päris oma kodu. Siinkohal lõpetan otsereportaaži Pesaleidja kassitoast ning üritan seiklusterohke öö lõpetuseks koju jõuda. Head jaani kõigile hilistele kojujõudjatele ja varahommikustele ärkajatele! Maarja Pesaleidja vabatahtlik 16.08.14 Jaanipäeva väike leidlaps on leidnud omale uue kodu :) Täname kodupakkujat!