| Nimi: | Ingel |
| Loomaliik: | Kass |
| Sugu: | Emane |
| Staatus: | Hukkunud loomad |
| Maakond: | Harju maakond |
Rohkem infot
Kiri Inglile.
Kallis Ingel. Me saime Sinust eile teada. Eile peale lõunat. Sa olid Rakveres, üksinda ja haige. Kui haige, seda me siis veel ei teadnud. Meie tubli vabatahtlik Kertu istus autosse ja kihutas Sinu juurde. Võttis Sind kaasa ja tõi siia, Tallinnasse. Me viisime Sind kõige paremate arstide juurde Loomade Kiirabisse. Ja alles siis hakkas see kole tõde selguma.
Ingel, Sinu kolm käppa olid nii katki. Kuidas see juhtus, me ei tea. Aga Sul olid nii suured valud. Üks käpp oli katki koguni kolmest kohast. Lisaks leidsid arstid Sinu pisikesest, aastase kassilapse kehast ka kaks kuuli. Kaks kuuli, mille keegi kahejalgne oli otsustanud tulistada. Miks, seda ei oska me öelda, sest meie selliseid kahejalgseid ei mõista. Arstid lubasid anda endast kõik ja meie jäime Pesaleidja vabatahtlike ja kiisuarmeega lootma. Lootma paranemisele, lootma imele.
Lootsime Kertuga veel tänagi, kui kliinikusse Sinu juurde sõitsime. Aga seal saime teada, et teha ei ole enam midagi. Sinu väike vaene keha oli nii katki, et isegi parimad arstid ei oleks suutnud seda parandada. Lootust seekord ei olnud. See kõik oleks olnud Sinu jaoks talumatult piinav ja ka kangeimad valuvaigistid oleks lõpuks lakanud oma töö tegemisest. Ja nii me pidimegi võtma vastu otsuse mis meid murdis. Aga Ingel, palun usu, me tegime seda kõike vaid selleks, et Sinul enam iialgi valus ei oleks. Ja ma nüüd tean, et enam ei olegi.
Sa ei läinud üksi. Meie koos Kertuga olime viimase hingetõmbeni Sinu kõrval, paitasime Sinu imepehmet triibulist kasukat ja üks pisike kassipoeg Kertu süles nurrus Sulle unejuttu. Sa ei läinud siit maailmast anonüümsena, ilma inimesteta Sinu kõrval. Sa said endale nimeks Ingel. Sest ükski karvakera ei peaks saabuma pilve peale nimetult.
Sinul ei ole enam paha ega kole olla. Lubasin Sulle seda ja ma tean, et Kassijumal hoiab Sind. Seal üleval jooksed Sa nüüdest neljal tervel käpal, sööd piiramatult hapukoort ja sulepulgad on seal lausa mägedena olemas.
Meil siin on praegu pisarad. Pisarad, sest me seekord pidime alla vanduma. Selles võitluses valu ja ükskõiksuse vastu. Pisarad Sinu kannatuste pärast. Sellepärast, Ingel, ma seda siin kirjutangi. Ma tahan, et maailm teaks Sinust. Et inimesed märkaksid neid haiget saanud karvakerasid enda ümber ja reageeriksid. Aitaksid. Tegutseksid. Et neid pisaraid oleks aina vähem ja vähem.
Siin laual põleb Sinu jaoks üks küünal ja kõigi meie vabatahtlike mõtted on Sinuga. Meie võitleme edasi. Kõikide hüljatud kasside nimel siin ilmas. Ma luban Sulle, me võitleme edasi.
Puhka rahus, triibuline Ingel.
Sinu vabatahtlikud Kertu ja Silja.
.jpg)
