Hubert

Hubert ootab kevadtuultes kodupakkujaid! Hubert ei mallanud kevade saabudes kodupakkumisi enam toa aknal oodata. Nüüd veedab ta iga päev mõned tunnid hoovis ja maja uksel, et ta ühelegi huvilisele kahe silma vahele ei jääks. Hoiukodu sõnul on Hubert võrratu seltsiline, talvisel ajal täiesti asendamatu küttekeha. Ta on seltsivalt jutukas, sõbralik ja rahulik - tema pilgus on kogu maailma tarkus. Talle meeldib kaisus magada, samuti oskab ta elegantse nõksuga inimese sülest arvuti minema nügida ja ise selle koha hõivata. Hubertit teavad teist õigupoolest paljud, sest Pesaleidja sõprade heldus aasta viimastel päevadel oli hingepõhjani liigutav. Hubert oli see suure kaelahaavaga kass, kelle me ühest rannakülast üles korjasime ja teie abiga terveks ravisime. Viimased kolm aastat Huberti kaelal haigutanud lahtisest haavast on järel vaid arm, mille karvad üsna pea enda alla peidavad. Viimased viis aastat lindprii elu on nagu kauge minevik. Papi ise elab praegu muhedalt - vedeleb hoiukodu diivanil, põõnab öösel kaisus ning ootab akna peal kodupakkujaid. On seltsivalt jutukas, sõbralik ja rahulik. Hubertile ei ole allesjäänud aastateks tõesti palju vaja, ta ei nõua tegelemist ning oskab hinnata seda, kui katus on pea kohal ning külma ilmaga saab toasooja. Aga kui nüüd päris aus olla, siis kõige õnnelikum oleks ta elamises, kus saaks turvaliselt värske õhu vanne võtta. Sest mida Hubert oma eelmisest elust ei unusta, on päikeselaigud terrassil ja värske kala otse merest. Oma käpaga püütult, otseloomulikult! Kes Hubertist esimest korda kuuleb, siis tema lugu on selline: Hubert on sellel kassil õigupoolest juba ei-tea-kui-mitmes-nimi, sest eluaastaidki on tal turjal juba ikka oma 12-13. Hubertil oli kunagi oma kodu ühes Tallinnast mitte kaugel asuvas kaunis mereäärses külas. Polnud pealtnäha kodul vigagi, Hubert sai mingil perioodil end isegi külavanema kassiks pidada. Kui aga pere uus koer Hubertit kiusama hakkas, leidis kass end tänavalt. Pererahval oli temast sügavalt ükskõik. On siiani. Viimased pea viis aastat on see endine kodukass samas kandis elavate või suvitavate inimeste abil elus püsinud. Paljud teadsid teda ja ta lugu, mitmed pered toitsid teda, üks neist ehitas Hubertile talveks oma suvila kuuri ulualuse. Hoolivatele inimestele tegi aga muret kassi kaela peal haigutav haav, mille ta oli saanud pulmakaklustes juba mitu aastat tagasi. Viimasel suvel jändasid kaks peret selle haavaga, aga nagu arstid hiljem tõdesid - nii vana haav enam ise kokku ei kasvagi. Pesaleidja abiga püüti Hubert kinni - ta kastreeriti, haav õmmeldi kinni ning silma äärest eemaldati liigliha - arst arvas, et ka see oli kakluse tagajärg. Aga teate, mida arvas asjast kassi endine omanik? Tulistes kokkupõrgetes kohalikega teatas ta, et nii vana kassi ei olegi enam mõtet ravida, vaid tuleb magama panna. Kui talle tutvustati loomapidamisega kaasnevaid kohustusi ning loomakaitset puudutavat seadusandlust, arvas ta, et võib ehk eutaneerimise väärtuses raha anda. Millalgi järgmisel aastal, näiteks. Et kassi võtmine oleks muretum, tuleb Hubertiga kaasa Royal Canini poolt kaasa pandud kingipakike: 400-grammine toit, toidukauss, mänguasjad ja sooduskupong. 04.06.16 Hubert leidis kodu :) Suured tänud kassihärrale kodu andnud perele!