Eedu-taat

Hei! Kas mäletate me Eedu-taati, kes Valgamaal talviti varbaid külmetas, nukker oli ja lõpuks me hoiukodu perenaise pika palumise peale oli nõus tema keldrisse sooja minema? Mäletate, eks? Meil on teile uudiseid! Eedu, me kabedas keskeas härra, oli lõpuks nõus keldrist Tartusse uue hoiuperenaise juurde tuppa kolima! Ja teate, mis veel – Eedu on otsustanud, et ta on sülekass! Kohe päris tõeline sülekass! Ja mis seal ka imestada – pärast mitmeid aastaid tänavatel on see kassihärra lõpuks leidnud eneses julguse ning vastuseks ka paikäe! Ning nüüd on Eedu nõus sulest lahkuma vaid selleks, et teine süli vallutada! Kui vahepeal käpad peavad pikemat aega põrandat puudutama, siis on härra solvunud! Kui nüüd aga mõelda sellele, kuidas ta on oma viimased eluaastad veetnud, siis – see on ju andestatav ja arusaadav, et hellusevajadus nii suur on. Eedu käpakesed on ikka veel veidi kanged ja no tänavaelu ajal on ka kõrvad kannatada saanud, aga toredamat kassi on raske leida. Kassiisand armastab inimesi. Armastab oluliselt rohkem kui teisi kasse, sest teiste kassidega kohtudes tuleb saba "kuuseks" ajada ning teha häält kui tuletõrjeauto!! Aga uues hoiukodus pole sellega muret, sest teisi kasse seal ei ole. Uus hoiukodu hakkab aga varsti kolima ning pole kindel, kas Eedu saab uude kohta kaasa minna. Eedu ootab väga seda ühte ja õiget ja ainust – seda päris oma inimest ja päris oma kodu. Inimest, kelle sülle tema ainsana pugeda võiks! Me härra on kastreeritud, saanud oma isikliku kiibi ning kõik pisikesed õueeluga kaasas käinud "sõbrad" on peletatud. Eedu on kiisu, kes tänavalt hoiukodusse tulles võttis kaasa kõik oma "sõbrad". "Täiskomplekt", lausus hoiuperenaine ning lisas: "ussid, kirbud, täid ja kõrvalestad, nahk on krobeline ja koorikutes." Pesaleidjatel jääb üle vaid ohata – kuidas küll üks kassiisand nii kaugele jõudis ... Eedu on oma kodukandis umbes 4 aastat õues elanud. Läks nii nagu ikka – alguses oled pisi ja armas, siis oled pisi ja mitte enam nii armas ja siis ... ei ole enam pisi ka! Ning kui pärispere sõitis ära piiri taha pisutki paremat elu otsima, siis ... kiisu jäi maha. Ja elaski me kiisu õues. Sai hakkama ka. Kuid juba sel suvel märkas hoiuinimene, et Ets-poiss on kuidagi väga vanaks jäänud ning kõndiminegi on vaevaline. Ja kardetavasti iseenese jõul seda talve ta küll enam üle ei ela. Eedu kössitas külmaga põõsa all, sõi talle pandud toitu ja muudkui kurtis vaikselt oma häda! Ja tõstis salamisi käpakesi - nii kole külm oli varvastel. Hoiuinimene piidles taati, katsus suheldagi, aga ei miskit - kuniks keldriuks sai lahti tehtud... Ja kui Eedu tundis, et sealt tuleb soe õhk vastu, jooksis kiiruga keldrisse, nii et selja taha ka ei vaadanud... Aega on natuke kulunud, Eedu "sõbrad" on ta kenast kasukast välja kolinud ja isand ise on paimaiaks läinud! Katsub igal võimalikul juhul sülle ronida ning on (taas)harjunud inimese käepuudutusega – see on ju PAI! Ja ümar on. Ja pehme on. Ning ekstranunnude längus kõrvadega ... Eedu ootab väga oma uut sooja kodu hoiukodus Tartus. 21.12.15 Vanake Eedu sai maailma parima jõulukingi - päris oma kodu ja päris oma inimesed :) Suur aitäh Eedu hoiukodule, kelle südamesse meie kassihärra puges ja kes ta omale päriseks jättis!