Clara

Kodu otsib Clara, kes kannab nähtamatuks tegevat keepi. Jah, te lugesite selle nähtamatuks tegeva keebi osas. Nimelt on Claral suurepärane oskus ennast nähtamatuks teha. Suure tõenäosusega on Clara suureks sõbraks Harry Potteriga ning on temalt saanud selle imelise keebi, sest kord on teda näha pesakastis ning ühe silmapilgutusega ei ole kassi enam mitte kusagil. Paaril korral on sellel eriliste võimetega kassil käinud ka külalisi, kuid kassi üles pole leitud. Järgmisel hetkel, kui vaatajad on lahkunud, on Clara taas pesas. Ju ta on siis leidnud, et need inimesed polnud veel teda väärt. Tegelikult on Clara veel päris noor kassipreili, just värskelt aastaseks saanud. Seega on suur tõenäosus, et keep on lihtsalt mingi uus noorte moetrend, millest kõik aru ei peagi saama ning juba varsti viskab preili selle ära. Kuid üks on kindel, Clara kodu otsimine ei ole kindlasti viimase aja mood, vaid eluks väga vajalik. Kuidagi teisiti lihtsalt ei saa, sest ilma armastuse ja hooleta pole lihtsalt võimalik elu nautida. Clarale kodu pakkudes peab olema 100% veendunud, et soovitakse kassi, kes on samasugune pereliige nagu iga teine. Lisaks ei tohiks tulevane kodu eeldada koheselt, et Clara julgelt mööda tube ringi jalutab, pai nõuab ja nurru lööb. See teismelise iga on Clara jaoks ikkagi väga raske - õnneks uksi ta paugutada ei oska ning lärmakat muusikat ka ei eelista, pigem eelistab ta olla omaette ning uudistada oma uut elukorraldust tasapisi. Kuid see ei tähenda, et Clara ei sobiks laste või teiste loomadega, sest varasemalt on ta elanud koos lapse ja väga paljude erinevate kassidega. Clara endast: Tere rahvas, mina olen Clara. Olen nii umbes täpselt peaaegu aasta vana ja kaunis preili. Olen ju veel alles selles vanuses, kus kortse iga päevaga järjest juurde ei teki, seega mõned nädalad siia-sinna pilt vast ei tee midagi. Kasvasin ma üles koos oma ema ja õdede ning vendadega ühes hoovis, kus meid ka toideti. Kui olime piisavalt suureks kasvanud, et emast eralduda, püüdis meid kinni üks tore naine, kes rääkis päris tihti, et nüüd on aeg kõigil oma päriskoju kolida. Kuna ma olin sel hetkel veel oma pesakonna kõige aram kassipoeg, siis ma väga täpselt ei mõistnudki, mis see päriskodu tähendab ja teised ei tahtnud ka kuidagi mulle seda seletada. Ma olen täiesti kindel tegelikult, et teised said aru, mis see päriskodu tähendas, sest ühel hetkel hakkasid mu õed-vennad kõik üksteise järel sinna päriskoju minema. Minule aga ei tulnud mitte keegi järele. Nüüdseks on möödunud ikka väga palju kuid. Olen nende kahejalgsetega päris harjunud, vahepeal otsin isegi nende lähedust, aga pean tunnistama- teised kassid meeldivad mulle ikkagi rohkem. Nüüd hiljuti pakiti mind transpordipuuri ning võeti ette üks pikem sõit. Teate, ma olin täitsa elevil, sest äkki lõpuks ometi ootab kusagil minu oma inimene. Kuid siis jõudsime ühte suurde ruumi ning minu üllatuseks ei olnud seal ees ootamas rohkem kedagi, peale ühe inimese ja 90 kassi. Kujutate ette, 90 kassi???? Mõtlete kindlasti, et on tegu paradiisiga? No tegelikult ikka päris nii pole, kõik need 90 kassi on täpselt samal põhjusel siin nagu minagi. Ootavad pikkisilmi oma inimest, vahepeal kähmlevad lausa selle pärast, et kes saab vabatahtliku tähelepanu. Mäletate, mainisin seda, et mulle meeldivad teised kassid ikka väga? Neist sõnadest ma ei tagane, kohe sugugi mitte, aga igal asjal on piir. 2-3 kassi on täiesti vastuvõetav, aga 90 kassi on kindlasti juba ülemõistuse palju. Nüüd kirjutangi viimases lootuses, äkki on siin keegi tore inimene, kellel oleks natukene ruumi minusugusele armsale mustale kiisupreilile. 10.06.15 Clara kolis kassitoast oma uude koju :) Täname väga Clarale kodu andnud pererahvast!