Cicero

CICERO ootab päriskodu juba üle kahe aasta. Enne seda kügeles ta mitmed aastad kuskil kuurinurgas - näljane, haige, kirpudest puretud, loomadest räsitud, inimeste hoolest kaugel. Ta alustas oma koduteed vihase ja võimatu kaltsakana, kellele ei antud varjupaigas suurt lootust. Ta saadeti Pesaleidjasse hoiatusega: "Ettevaatust - ta on kiskja!". Hoiukoju jõudnuna ei olnud kiskjast jälgegi - pigem oli ta ise kiskjatega kokku puutunud. Puuri nurgast paistis välja osaliselt katkine, osaliselt juba armistunud nahk, suured hirmunud silmad ning allaandnud olek. Tõsi, Cicero ei tahtnud, et teda puudutatakse, aga põhjusega. Ilmselt polnud see talle varem midagi head kaasa toonud. 

Paari päeva jooksul, kui Cicero oli veel suures näitusepuuris, tundus juba asi kahtlane - miks ta ei liigu? Ainult magab. Esimesel võimalusel sai Cicero arsti juurde - kas midagi on juhtunud? Ei, Cicero näitajad olid sel hetkel täiesti korras. Arvatavasti oli tema stressitase niivõrd langenud, et lihtsalt oli aega puhata. Vaid suus on natuke jama - osad hambad tuli välja tõmmata.

Hoiukodus arenes Cicero nõndapalju, et teda sai paitada, sülle võtta, isegi tema konksu kasvanud küünekesi lõigata. Nimelt juhtus vahel nii, et ta küüned jäid riiete külge kinni, ta läks paanikasse ja arvas, et inimene on ta lõksu püüdnud ning muutus kaitsvaks ja kurjakski. Aga õnneks sai ta aja jooksul aru, et nii päris nii hull asi polnud. Talle meeldis ronida inimese peale ja seal lihtsalt olla, tekk ka pea peal. Kinni hoidmine siiski talle ei meeldinud ja ei ole siiamaani meeldima hakanud. Aga omadel tingimustel on ta alati inimese läheduses (või peal). 

Paar kuud edasi - Cicero muutub loetud päevade jooksul kõhnaks, ei söö enam nii palju (tavaliselt on ta näljarottide kuningas) ning magab imelikes kohtades. Arsti juurde minek. Ta istub paar päeva tilgutite all ning tuleb ka diagnoos: diabeet. Cicero saab juba rõõsamana koju ning hakkab saama 2x päevas vereglükoosimõõtmisi ja insuliinisüste - nii pool aastakest. Vahepeal tuleb välja ka tema talumatus teatud toiduainete suhtes. Aga lõpuks saab ta õige toidu peale, millega nii toidutalumatus kui suhkruhaigus kontrolli alla saab. Insuliinisüste pole Cicero vajanud juba tükk aega, jäänud on vaid vereglükoosi mõõtmine, mida tuleb teha ainult kord nädalas. Ka toit ei pea tal olema ülieriline - lihtsalt kasside diabeedikrõbin. 

Cicero mängib vahel iseseisvalt ning eriti meeldib talle pliiatsit taga ajada. Ta ei mängi palju korraga ning zoomie-da ta ei viitsi. Tal pole ka piisavalt koordinatsiooni, et kõrgetesse kohtadesse hüpata - ta on lihtsalt liiga koba. Aga talle meeldib olla inimese juures ning öösiti ikka tuleb kuskile lähedusse. Cicerole meeldib ka süles istuda ning lihtsalt olla ja pea peale pai saada. Väntsutamist ja pikka käppimist ta ei taha ja võib eeldada, et ta ei hakka kunagi tahtma. Teiste loomade tähelepanu ta ka ei soovi - Cicero lihtsalt pole müraja-tüüpi. Aga ta on viisakas ja armas kiisu, kes teeb kogemata tobedaid nägusid (poolenesti selle pärast, et tal puuduvad osad hambad) ja kellel on hästi pehme karv. Ainuke pahandus, mida ta teeb on toidu varastamine, kui see kuskile kättesaadavasse kohta jätta. Põhimõtteliselt nagu üleannetu kutsikas! 

Üldiselt on Cicero koduvalmis: kastreeritud, vaktsineeritud, kiibistatud, saanud parasiitidevastase tõrje ning tal on ka pass. Temaga saab kaasa ka diabeedirkõbinaid ning glükomeetri. Cicero asub hoiukodus Tartus.

Cicero jõudis Pesaleidja hoiukodusse 07.06.2022 Viljandi varjupaigast. Viljandi varjupaika jõudis Cicero 12.05.2022 Mõisaküla linnast.