Charlotte Ükssilm

Tere, mina olen Ükssilm. Charlotte Ükssilm. Mul on teile jutustada oma lugu. See lugu puudutab teid, kahejalgsed, kõiki. Keda vähem, keda rohkem. Aga minu lugu räägib ühiskonnas peituvast headusest ja kurjusest, inimeste hoolimatusest ja oskusest endast nõrgemate eest välja astuda. Minu lugu näitab, kuidas ametnikud kuritarvitavad oma võimu ühiskonna kõige abitumate suhtes, nende, kes tegelikult abi vajavad. Ma tean küll, et paljud teist ei soovi oma Facebooki lehel näha minusugust “õnnetukest”, sest see rikub tuju, aga need õnnetukesed lõppevad niipea, kui meie ühiskond neid enam juurde ei tooda. Ja tegelikult on mul üks salasoov ka, miks ma seda juttu kirjutan. Nimelt tahaksin ma esimest korda elus leida see päris oma kodu! Olen ca aastane kassipreili, kelle vanemad elasid Pukas ühe hea südamega naise juures. 2010. aastal naisterahvas kahjuks haigestus ja suri. Peale seda läks kõik allamäge. Kuna pärijaid ei olnud, läks korter seadusega vallale, aga kassid jäid majaelanike kantseldada. Kassid tõsteti tänavale, kus nad said tunda nälga ja külma. Mitmed kassid hukkusid… Ellujääjad said järglasi, kellest üks olengi mina. Majaelanikud pöördusid korduvalt vallavalitsuse poole, et sealsed töötajad oma seadusest tulenevat kohustust täidaksid ning kodutute loomade probleemile lahenduse leiaksid. Vallavanem Heikki Kadaja käis isiklikult kohal, pildistas kasse ja ütles majaelanikele, et nad on ise süüdi, kuna nad loomi toidavad – seega olevat need nüüd majaelanike kassid. Vastuses oli seisukoht selline: «Olukorra lahendamiseks on meie arvates vajalik lõpetada kasside toitmine, selles peate oma korteriühistus kokku leppima. Lisaks on vajalik suhelda naabritega ja selgitada välja kasside võimalikud omanikud. Puka vallavalitsus on valmis kaasa aitama valla kodulehel ja Otepää Teatajas kasside kohta omanike leidmiseks teate avaldamisega. Kui 14 päeva jooksul ei tunnista keegi kasse omaks, siis on võimalik need anda uutele omanikele või hävitada vastvalt seaduses ettenähtud korrale.» Olgu öeldud et hulkuvate loomade toitmise keeld ei ole kooskõlas põhiseadusega. Nii mitmedki omavalitsused on keelanud kasside ja koerte pidamise eeskirjaga hulkuvate loomade toitmise ning asunud selle keelu alusel ka kodanikke sanktsioneerima. Seadustega vastuolus olevaid eeskirjade sätteid isikud järgima ei pea. Saamata mitte mingisugustki abi, võtsid elanikud ohjad enda kätte. Kuna Puka vallal pole varjupaigaga lepingut, siis palusid majaelanikud ise varjupaigalt abi ja lubasid eraisikuna raha kokku korjata. Varjupaik tuli majaelanike palvele vastu ja meid viidi varjupaika. Meile tehti vajalikud protseduurid ning et me leiaksime endale ruttu uued kodud, viisid Pesaleidja vabatahtlikud meid pealinna, kus on suurem võimalus ühel kodutul loomale omale kodu leida. Üks meie Puka kassipoegadest leidis endale juba kodu Võru linnas, mina elan hetkel Pesaleidja hoiukodus, kus taastun silmaeemaldamise operatsioonist, teised kassikesed ootavad oma peremeest Pesaleidja kassitoas. Charlotte on vaikne kassike, kes hoolimata oma minevikust on väga mänguhimuline. Charlotte lemmiktegevus on nurrumine, käppadega sõtkumine, vastu jalga siilimine. Ta saab ideaalselt läbi ka teiste kassidega, kuna on harjunud elama mitmekesi koos. Oma silma kaotas kassipreili lapsepõlves. Praeguseks on see korralikult kinni õmmeldud ega tekita kassile mitte mingisugust probleemi. 31.05.15 Charlottel on nüüd oma kodu olemas :) Suur-suur aitäh kiisutüdruku uuele perele!