Caspia

Mina olen Caspia. Siin ma olen oma hoiuinimese süles. Hoiuinimene on konservijagaja ja liivakastikoristaja selles hoiukodus, kus ma ajutiselt elan. Mulle täiega meeldib süles olla. Ainult see sülle võtmise moment ja sellele eelnev inimese lähenemine on õudne. Siis ma ikka tõmban kõrvad ligi pead ja kiljun peenikese häälega hirmust. Mu hoiuinimene kutsub mind ka naljatades vahepeal Kiljuks, sest tavalise näugumise asemel ma oskan ainult piiksuda. Noh aga ega tütarlapsele väga kähisev kräu ei sobikski. Kui mind juba sülle on võetud, siis ma lasen kohe mõnuga nurru, naudin sügamist ja paitamist ja vahel isegi maniküüri ja kammimist! Oma välimuse eest peab ju hoolt kandma, mine tea, millal fotograaf uksest sisse astub. Salaja ma unistan, et äkki tuleb varsti koguni keegi, kes mind päris enda kassiks tahab. Mulle meeldib väga mängida, mänguasjade ja teiste kassidega. Siin on neid tervelt kaks ja mõlemad on täitsa okeid tüübid. Aga üle kõige meeldib mulle SÜÜA! Hakkliha või kanafileed võin inimesel kasvõi sõrmede vahelt nosida. Juust maitseb mulle ka. Ja loomulikult konservid ja pasteedid. Oeh...hea, et mul selline paks kasukas on, mille varjust need paar lisakilo välja ei paista :)Usse ega mingeid muid putukaid mul ei ole, vaktsiinid on tehtud ja kassipoegade pärast ei pea minu puhul ka enam muretsema. Caspia hoiukodu kirjutab: "Andsin Caspiale kanafileed. Kõigepealt ta tuli uksepaku peale istuma ja vaatama sellise näoga, et: “Sa andsid mulle kanafileed!” Suurte üllatunud silmadega. Seejärel tuli meeter maad lähemale, istus ja vaatas juba huvitatud pilgul: “Kas sul on veel seda imehead kanafileed?” Siis tuli veel pool meetrit lähemale, viskas end külili maha, rullis mööda vaipa ja piilus mind ühe silmaga: “See kanafilee oli niiiiii heaaaa…” Ja siis käis hiljem veel paar korda otsimas nendes kohtades, kuhu ma seda panin, et äkki on sinna maagiliselt juurde tekkinud. Pärast seda lesis must meetri kaugusel vaibal ja vaatas mind mõtliku pilguga. Tundus, et ta pidi selle kanafilee tõttu kogu oma arvamuse minust ümber kujundama. " Caspia on umbes 2-aastane kassitüdruk, kes kolis hiljuti kassitoast hoiukoju ja õpib seal inimesi usaldama. Ise ta veel sülle ei tule, kuid kui ta sülle võtta, siis läheb nurrmootor käima ja käpad hakkavad sõtkuma. Paitamisest ja sügamisest veel rohkem armastab Caspia mängida. Talle meeldivad kõik mänguasjad, eriti aga varvaste teki alt püüdmine. Enda järelt koristamist tuleb tal veel harjutada. Caspia endast: Tere! Mina olen kass. Harilik kodukass. Inimesed on mulle nime pannud, Caspia. Tavaliselt sellele ma ei reageeri. „Kss-kss,“ nagu ma end ise kutsun, on palju veenvam ja armsam. Välimuselt meenutan metskassi: vöödid, triibud, (pehmed karvad, armastan silitamist!) sügavad silmad ja valged vurrud. Oma vanust ma ei tea, olen ju kõigest kass. Olen näinud talve, suve, sügist, suve... Olen natuke häbelik emane. Elasin vist kaua aega, päevi tänaval, Valgas on see koht inimkeeles, ma tean. Ma tean, et nüüd minu eest hoolitsetakse, praegu pole enam võimalust, et tuleksid hundid ja viiksid mind endaga kaasa. Siis mind enam poleks olnud. Kassitoas on küll ohutum, aga ma tahaks oma kodu, oma pesa. Ma tahaksin näha neid suvesid ja kevadeid või mis iganes te neid valgeid aegu kutsute koos oma perekonnaga, hubases kodukeskkonnas. Palun võta mind enda juurde. Taltsuta mind! Selline sai siis Caspia lugu. Märts 2016. Caspia on kodus :) Suur-suur aitäh Caspia perele!