Bocelli

Väike päike Bocelli tahaks leida pere, kelle südant soojendada! Bocelli on meeletult aktiivne kiisuplika, kelle iseloom on kohe niiniivahva, et hakka või nutma. Kuid teadupoolest lisaks paitamisele ka nutmine leevendab stressi. Boonuseid oii kui palju! Bocelli ei ole kass, Bocelli on hingelt koer! Ta armastab mängida, joosta ja trallida. Lemmiktegevuseks on koera mänguasju ja konte pantvangi võtta, kuna mismõttes need ei ole tema omad? Üritades koera imiteerida, veab ta hammaste vahel mänguasju ringi ja pakub neid teistele.

Ülekõige aga armastab Bocelli Sulle kaissu pugeda. Hommikul ronib ta esimese asjana sülle ja tervitab sind oma magusa musi ja nurrumootoriga. Õhtul ta tuleb ja poeg kaissu, paneb nurrumootori põrisema, et koos mõnusalt unedemaale jääda. Kui Bocelli keset päeva avastab, et inimene kuskil istub, siis jookseb ta kohe kohale. Käivitab nurrumootori, puksib peaga, ronib sülle ja pakub sulle oma siidja kasuka paitamiseks välja. Ta armastab inimest ja kohe meeletult! Ta küll ei luba ennast suvaliselt sülle krahmata, järsemate liigutuste peale ta veel jookseb peitu, kuid pistab koheselt nina uudistavalt välja, kontrollib üle, et ümbrus oleks puhas ja tuleb sätib oma nurrumootori Su sülle põrisema. Kui parasjagu sülle ei saa, siis sätib ennast sinu kõrvale, toetab ennast sinu vastu ja lihtsalt on. Kas siis hoolitseb oma särava kasuka eest või teeb väikese uinaku. Tema jaoks on oluline see, et Sina oleksid olemas.

Bocelli jumaldab ka hoiukodu teisi kiisusid ja ka koerapreilit. Koerapreili miskipärast temaga suhelda ei soovi, eks seepärast ka need koeramänguasjade pantvangidraamad. Tema tahaks siiski, et see koeraplika tema vastu huvi tunneks ja sõbraks hakkaks. Bocelli soovib leida pere, kes tema imelisse iseloomu veelgi rohkem ära armuks, kui tema hoiupere. Kuna ta on kiisu, kes annab kodule ja perele juurde kohe väga-väga palju! Pelgalt oma olemasoluga, teeb ta Sinu päeva juba palju päikselisemaks, kuna ta on lihtsalt niinii vahva tegelane! 

Kui sulle nüüd tundus, et Sinu elust on puudu üks Bocelli, siis vasta tema tutvumiskuulutusele JA tule saa selle päikesekiirega tuttavaks! 

Kodumaalt ta kingitust kaasa ei jõudnud haarata, kuid Royal on nii lahke ja annab ise kingipaki kaasa. Siis saab koos seda uudistada ja nii on mõlemal põnev!

Varasemalt: Aga kas te teate, kust mina pärit olen? Kohe ütlen, nimelt kolisin siia Riiast. Ma kohe räägin teile ka, et kuidas ja miks. 

Oli päikesepaisteline hommik ja ajasin rahumeeli kasepuu otsas varest taga. Ning mida ma näen? Mingi tädikene ja onukene vaatavad mind ning kutsuvad lähemale. Eks ma siis hüppasin puu otsast alla ja läksin vaatama, et ega nad minu teisi vareseid ära ei ürita viia? Ja tuli välja, et vareseid nad ei tahtnud, hoopis mind tulid paitama ja juttu rääkima. Kahjuks varsti nad läksid ära, kuid imekombel tulid tagasi! Ja millegi palju paremaga kui see vares, keda ma ennem taga ajasin. Mina läksin kohe rõõmsalt sööma ning kõik minu sõbrad võtsid eeskuju ja tulid ka. Teate, meid oli seal päris palju, elasime ühes vanas majakeses ja ajasime vareseid taga ning tegime muid tänavakasside asju. 

Ja nad tulid ikka uuesti ja uuesti tagasi, nii valges kui ka pimedas, siis kui teised juba magasid ja mina üksi seal seda varest ootasin. Varest ei tulnudki, tulid hoopis nemad. Mina läksin meelitamise peale ligi ja nurusin paisid, kuna see konserv oli siiski väga maitsev ja tahtsin veel. Kõige tipuks nad isegi mängisid minuga ja kui ma hirmust käpakesega neid toksisin, siis ei saanudki nad üldse pahaseks, miskipärast nad hoopis naersid. Ühel hetkel pisteti mind miskipärast ühte kotti ja see mulle üldse ei meeldinud, seega otsustasin neile väikese kontserdi anda. Kahjuks minu lauluhääl neid ära ei lummanud ja kotist välja ei lastudki.

Peale pikka reisi jõudsime hoopis mingisse majakesse. Sellisesse sooja, kus oli sööki ja vett ning siin majas ei olnudki pime, hoopis täitsa ere valgus oli. Ma küll esialgu ei saanud aru, et miks söök kausi põhjas on ja milleks see veekauss. No ausalt öeldes, kohe midagi ei saanud aru ja hirmus oli ka. Seega läksin hoopis peitu. See tädikene aga tuli ja paitas mind, võttis sülle ja jutustas minuga. Julgustas mind sööma, mängima ja potil käima ning oli üldse päris tore. Lõpuks julgesin üle "saja aasta" magama ka jääda, toetasin oma peakese ta jala vastu ja lasin Unematil tulla.

Praeguseks ma olen juba täitsa julge, kuna tuleb välja, et mind ei tahetagi ära süüa ega midagi. Mängin selle hiirega ja kohe nii vapralt, et see hiir väriseb ja tädi väriseb, tegelikult ta vist naerab aga jääme selle värisemise juurde eks. Ja süles meeldib mulle ka magada, kohe väga-väga palju! Algul ma julgesin ainult pea sülle toetada, kuid nüüd julgen täitsa kaissu ronida. Ja mulle meeldib see ning ma ei saa aru, et kuidas ma üldse seal tänaval sain olla? Ma olen ju nii armas ja tore ning inimesed on ka toredad sellid!

Ahjaa ja ma polegi teile veel enda nime öelnud! Nimeks on mul Bocelli, kuna kui see mehike ei oleks mu kodukandis kontserdi korraldanud, siis peaksin ma endiselt seal pimedas majas elama ja ei oleks kedagi, kes mind hellitaks ja armastaks ning minuga mängiks.

21.02.18 Bocelli leidis oma kodu :)