Bertil

Veel enne külma talve algust otsib HOIUKODU Viljandi varjupaiga kõige kauaaegseim koerapoiss Bertil. Muidugi ta unistab ka päris oma kodust, aga ta on realist ja panustab pigem toreda hoiukodu peale, kes teda kuni päris kodu leidmiseni armastaks ja hoiaks. Varjupaiga tingimused ei sobi kõikidele koertele, eriti sellistele, kes vajavad erilisemat hoolt. Bertil on varjupaigas muster koer käitumiselt, aga kodukeskkond on igale loomale parem ja ravil on enamasti alati suurepärased tulemused. Bertili lugu sai meie jaoks alguse 2012. aasta maikuust, mil saabus varjupaika koer, keda nähes pidime pisaratesse uppuma. Koer, kes nägi välja nagu ei oleks tema eest mitte kunagi hoolitsetud- karvutu, nälginud ja alandlik. Nüüd on sellest esimesest kohtumisest möödas juba peaaegu 1,5 aastat. Bertil elab ikka veel varjupaigas. 1,5 aastaga oleme tänu heade inimeste abile käinud Bertiliga arstilt arstile- oh, kõiki neid erinevaid diagnoose ja rohtusid, aga mingil hetkel hakkas ta ikka ja jälle sügelema ja karv hakkas maha kukkuma. Lõpuks õnnestus meil Bertil viia ühte Tartu kliinikusse, kus toredad arstitädid panid diagnoosiks allergia ja neerupuudulikkus. Bertil hakkas sööma spetsiaalset ravitoitu neerudele ja rohtu, mis allergiat kontrolli all hoiab. Ja siiani on kõik püsinud väga hästi ja me tahaks, et kõik aina paremaks läheks, seepärast asusimegi otsima hoiukodu, et Bertil varjupaiga keskkonnast välja saada. Bertil on maailma kõige toredam koer. Ta on umbes 3-4 aastane. Ta on rahulik, rõõmsameelne, sõbralik üldiselt kõikide teiste koerte vastu, aga mõned alfaisased talle ei meeldi. Aktiivne- talle meeldib väga jalutada. Jalutab täitsa rahulikult, ei sikuta, ei jookse, ei tõmba. Samuti pole ta mitte kunagi mitte kedagi hammustanud ega näidanud üles agressiivsuse märke! Inimeste vastu on alati sõbralik ja hakkab juba kaugelt saba liputama. Kassidega läbisaamist ei ole õnnestunud kontrollida, aga kaldun arvama, et teda väga ei huvita. Ta laseb ennast ilusasti pesta. Laseb ilusasti endale kaelarihma kaela panna ja ära võtta. Bertil on lihtsalt niiii mõnusa iseloomuga kaisukaru ja ta väärib endale imehead hoiukodu. On ka võimalus, et ta hoiukodus olles terveks saab (vähemalt allergiad kontrolli alla) ja siis on talle juba palju lihtsam päris kodu otsida. Hoiukodu jaoks tähendaks Bertili võtmine järgmiseid kohustusi: *Hoolitsema, hoolima, armastama *Andma hommikuti ja õhtuti rohtu *Käima umbes 2 kuu tagant kontrollis arsti juures (vastavalt vajadusele), kas siis Tartus või Tallinnas. *vahepeal võiks teda pesta, vastavalt vajadusele (ta talub pesemist väga hästi) *Andma söögiks ainult spetsiaalset ravitoitu (ei tohi süüa maiustusi ega midagi muud sellist) *Ei mingi ketti! Bertil on ise harjunud elama aedikus, aga muidugi eelistaks ta oma aeda, kus saaks joosta, jalutada ja mängida. Öösel peaks ta olema kuskil sees ruumis, eriti talvel... (võimalikult puhas ja normaalse temperatuuriga ruum) *Ja muidugi kõik muu, mis koerapidamisega kaasneb- jalutuskäigud, parasiitide vastased tõrjed jne Hoiukodule on olemas 24/7 töötav tugisüsteem, mis aitab, annab nõu jne vastavalt vajadusele, võimalustele. Vajadusel katab Varjupaikade MTÜ kõik toidu- ja ravikulutused. Bertil läks üle vikerkaaresilla :(((