Bagheera

Tere, mina olen Bagheera(hääldatakse Bagiira), olen must leopard, või vähemalt mina usun nii. Tulin dzunglist ära, et avastada maailma, kuid siis jäin omadega hätta ning varjupaiga tädid leidsid mu. Arstid avastasid, et mul on saba otsas kasvaja ja pidid mu saba eemaldama, kuid see ei tee mind vähem kassilikuks. Ma oskan ka nurru lüüa ning mulle meeldib mängida. Olen saanud parasiiditõrje, olen vaktsineeritud ning kiibitud ja olen valmis uude koju minema. Kassitoa vabatahtlik kirjutab: Bagheera on juba 4 aastat olnud varjupaigas ja oodanud, et keegi ta koju viiks. Ta on selline kiisu, kes ei tule ise su juurde, sa pead ise teda märkama kassitoas. Bagheera on täielik sülekiisu ning vahel nagu tõelisele leopardile kombeks meeldib talle seljas ronida või siis mööda seina. Tal on kaunid erkrohelised silmad, mida märkad kohe. 22.12.12 Bagheera saadab kõigile tervitusi hoiukodust! Väike leopardipiiga on oma uued valdused rõõmuga omastanud. Viimaseks lemmiktegevuseks on ühest toast teise jooksmine ja siis ootamatult aknalauale hüppamine, et saaks üllatada linde, kes akna taga istuvad :) Aga kui ta just linde ehmatamas ei käi, siis istub truilt perenaise kõrval või süles, kui viimane millegagi tegutseb ja lööb hästi kõvasti nurru. 23.01.13 Bagheera kirjutab oma elust hoiukodus: "Toakaaslane Lõvi läks eile oma päris koju. Nüüd olen mina jälle kunn! Mitte et ma vahepeal poleks olnud, aga sharing is caring, teate küll! Nii kui transpordipuur koos Lõviga lahkus, ronisin ma oma hoiukodu perenaisele sülle ja vaatamata tema pingutustele vahepeal jalga sirutada, keeldusin liigutamast. Need pehmed paid! Ta on jälle üleni minu oma! Aga ärge mind valesti mõistke - vahepeal oli hea toakaaslast omada. Mina sain omas nurgas oma kassiasju ajada, kui Lõvi tähelepanu mujale tõmbas. Tegelikult ma täitsa igatsen seda, kuidas ma vahest teda salaja nuusutamas käisin - Lõvi tegi siis alati suuuured-suuuured silmad, kui ta mind avastas : hihi - olen jah, vahepeal krutskeid õppinud :) Praegu on lebo. Päike paistab ja pehme tekk aknalaual on mu absoluutne lemmikpaik. Perenaine siin räägib, et ma olevat nii ilusaks läinud, et nagu säraküünal oleks toas :) Ah jaa, unustasin mainida - pasteeti sain ka täna … mmm … ilus ja tubli olemine tuleb kasuks! Ma näiteks üldse ei kratsi tugitoole - käin hoopis kratsiposti kallistamas :) Tervitan sõpru kassitoast ja uutest kodudest ja vabatahtlikke ka! Armastusega, Bagheera" 08.03.13 Bagheera kiri hoiukodust: "Ma pole teile nüüd tükk aega kirjutanud. Ühe kääbuskassi kohta on mul väga palju tegemist olnud. Näiteks nädalapäevad tagasi käisin ma arsti juures, mind nimelt steriliseeriti. Kui ma siis sellest transpordipuurist perenaise kaitsvasse sülle taarusin (kas te üldse aimate, kuidas ühe pisikese kassi pea ringi võib käia peale narkoosi - see oli täitsa nagu karussell), siis ta vaatas mind suurte silmadega ja küsis: "Kuule Bagheera, kas sa olid enne arsti juurde minemist ka nii pisike?" Ma tunnistan, et olin segaduses - ma olen kogu aeg nii pisike olnud. Pisike ja intelligentse näolapiga. Lisaks käisid mul külalised (perenaise päritolupere) - nad tõid mulle vahva piiksuva mänguasja ja põrkava palli, millega mängimiseks olen ma valmis mööda tuba lausa kitsehüppeid tegema. Tegelikult olen ma üldse kuidagi energiline ja mänguline viimasel ajal. Lausa pakatan tervisest ja heast tujust! Kodused siin itsitavad, et ma olen loonud sügava sõpruse kaltsuvaibaga. Kuniks ma uue mängukaaslase (ja/või toakaaslase) saan, siis mängin ma tõesti täiesti rahulikul ja rõõmsal südamel selle kollase-oranžikirju vaibaga. Aga mõelge ise - temaga saab kõike teha: teda saab vaikselt varitseda, kinni püüda, tagakäppadega udida, kallistada ja vajadusel saab tema peal ka mõnusa une maha põõnata :) Olen hakanud rohkem kodust toitu ka sööma. Või vähemalt nuruma. Mõtlesin, et aitab küll tükkhaaval harjutamisest, et andke mulle nüüd liha! Küsida oskan ma küll igastahes hästi kõlavalt. Täpselt sama meloodiliselt nagu ma ka nurru löön. Ja oma karva olen ma ka ikka päris põhjalikult läikima löönud. Räägitakse, et ma tegelevat sellega lausa tunde -- aga kas keegi hea inimsõber selgitaks mulle, mis asi on "tund"? Ma enda meelest lihtsalt pesen hoolega. Mis ma veel siis õppinud olen? Hmm … ma peaaegu lubasin endal kõik küüned ära lõigata. Noo kaks tükki jäi - siis hakkas imelik ja paljas tunne ja ma ütlesin, et nüüd aitab :) Nii ma siin siis elan ja tegutsen. Olen jätkuvalt pisike ja imearmas ja mulle ei saa ikka veel saba peale astuda :)" Mai 2013. Saatsime oma päris koju imearmsa jänes-kassi Bagheera, kes ootas kannatlikult seda kodu (peaaegu) viis ülipikka aastat. Vaatamata sellele, et ta oli üks nendest paljudest "minema visatud" kassidest, kes kasvatas ilmselt tänaval nii mõnegi pesakonna poegi üles või et tema saba puudumist pigem "defektiks" hinnati, on imetlusväärne, et ta säilitas oma sõbralikkuse ja lustliku loomu. On igati suurepärane, et ta leidis oma sõbraks ja pereliikmeks inimese, keda ta saab jäägitult usaldada - perenaine ütleb, et jänes-kass ei unusta oma tänulikkust ka iga päev välja näitamast. Oma tulevase omaniku võlus see tilluke krantspanter jäägitult, kui ta ronis tulevasele perenaisele sülle - niimoodi viisakalt esikäppadega tema põlvele toetades. Ja siis ta vaatas oma head sõpra (jah, nad on juba varasemast tuttavad) pikalt-pikalt ning asetas enda käpa perenaise käele. Ja niimoodi nad seal siis istusid - teineteisele otsa vaadates. "Ja ootamatult ei olnud enam miski muu oluline. Bagheera oli lõpuks koju jõudnud ja ta teadis seda ise ka." Vabatahtlikud rõõmustavad, et kass kellele ei saa saba peale astuda, on nüüd päriselt kodus. :))))