Armas Ruu

Otsin uut kodu kallile Ruule.

 

Otsin elujõulist heatahtlikku inimest, kes saaks Ruu hoolitsemise enda peale võtta ja pakkuda vanaduspõlveks kodu. Kolm esimest kuud saaksin katta toidu jm Ruuga kaasnevad kulud, aga samas ei saaks maksta koerahoiu eest.

 

Ruu sobib hästi kokku kassidega ning isaste ja vanemate koertega. Pisemaid koeratõuge, arglikke ja emaseid koeri meeldib talle miskipärast hirmutada. Meeldib haukuda ja meeldib väga inimeste lähedus ja seltskond. Lastega pole ta kunagi koos elanud. Talle meeldib hirmsasti piiksuvate mänguasjadega mängida, kuulekusharjutusi teha ja autoringreisidel kaasas käia. Matkamine on mõnus, vesi meeldib, aga väga ujuja pole.

 

Kokkuvõtvad faktid:

1. Ruu on 13,5-aastane emane steriliseeritud kutsu;

2. Ruu on väga tore mänglev koolitatud sõber;

3. Ruu on varjupaigast adopteeritud alla aastaselt;

4. Ruu on olnud kuskil ühe aasta püsivalt tasulises koerahoius;

5. Ruu on super heas vormis, ainult kõrvakuulmine on vanadusega kesisemaks jäänud.

 

Põhjused, miks otsin Ruule uut kodu vanaduspõlveks:

1. Ruule tema endine elukoht üürikorteris enam ei sobi;

2. Puuduvad rahalised vahendid, ei tule enam ots otsaga kokku, et samal ajal koerahoiu eest tasuda; :(

3. Olen ilmselt seda lahendust proovinud, millele sa praegu mõtled.

 

Need, kes tahavad edasi lugeda, siis siin on pikk seletus. Ikka selleks, et keegi leiab alati mõne torkiva küsimuse või kommentaari, et "kas sa juba seda oled proovinud?" või "kuidas sa saad nii julm olla, et tahad ära anda 13-aastase koera?"

 

 

Nõndaks.

Ruu on 13 ja poole aastane emane steriliseeritud kutsu, kelle adopteerisin 2008. aastal Tartu varjupaigast. Olin ise 18, tema oli alla aastane. Nende üle 12 aasta jooksul oleme koos läbi elanud nii rõõmsaid kui kohutavaid hetki. Oleme palju reisinud, läbisime kaks ülikooli ning oleme elanud läbi mitmeid lahkuminekuid lähedastest inimestest. Käisime kahes koertekoolis ja õppisime usinalt kuulekust. Kolisime Tallinnasse ja meiega juhtus uskumatuid asju.

 

Vahetult pärast seda, kui Tallinna korterisse kolisime 2012. aastal, oleme võidelnud Ruu ärevusega ja stressiga, mida on suuresti põhjustanud pisikeses üürikorteris elamine ja igaaastane paugutamine Mustamäel. Päeval olin koolis ja tööl ja Ruu oli üksi kodus.

 

Ruul on ülim hirm paugutamise ja ilutulestiku ees. Igal aastal novembrist kuni jaanuari alguseni on meie jaoks olnud kõige hullem aeg üldse. Kes on kunagi Mustakal elanud, teab, et paugutamine algab siin umbes novembrist alates ja lõpeb jaanuari keskel. 

 

Ühel aastal novembris tulin koju, et näha, et Ruu on tõmmanud enda peale tervelt 100kg lõuendeid, teinud neisse sisse augud, roninud 2-meetrise kapi otsa (ära küsi kuidas) ning teinud ka rõdu-ukse lahti (ilmselt selleks, et ilutulestiku eest pääseda). Kuna see oli minu jaoks suur šokk, olen igal aastal õhtuti kodus olnud ning võtnud iga detsembri lõpus töölt puhkuse ja olnud kodus, et Ruu end hirmust ei vigastaks või et midagi sellist enam ei juhtuks.

 

Lisaks, Mustakal, kus elasin, on alati olnud hästi stressirohke: lärmakas magistraal maja kõrval, palju lahtiseid koeri ja koeravõitlusi, halvustav suhtumine loomadesse. Aga see pole tegelikult mingi ettekääne. Üürikodu ma ei vahetanud, sest rahaliselt pole see minu jaoks olnud kunagi võimalus.

 

Läksin Ruuga esimest korda arsti juurde 2014. aastal – arst kirjutas välja rahusteid, mis paraku Ruud väga ei aidanud. Lisandusid muud preparaadid, lõhnad ja rahustavad õlid, millel suurt mõju ärevusele polnud (välja arvatud cbd õli koertele, mis mõjus täpselt 2 korda ainult). 

 

Lisaks läbikogetule lisandus kodus istumise ärevus – Ruu hakkas tihti end obsessiivselt kratsima ja kraapima, millest tulenenud haavad ilma ravita ei paranenud (noh, sest koerad hakkavad haavu obsessiivselt lakkuma ja ei lase neil paraneda). Sellest tulenevalt tekkis Ruule must nahk ning sagenesid kõrvapõletikud. Käisin aastaid pidevalt veterinaaride vahet ja ravisin Ruud. Kahtlustasin tegelt naiivselt kõik see aeg toiduallergiaid/toidutalumatusi ja proovisin isegi kõiki toite. Pidasin kuni 2019. aastani toidupäevikut. Raviarvetele ja eritoitudele kulus tuhandeid eurosid. 

 

Selle aja jooksul ei teadnud veterinaarid, mis Ruul täpsemalt viga on, aga et ainult kraabib end pidevalt. Küll kirjutati välja salve, immuunsust pärssivaid ravimeid (kraapimisvastaseid ravimeid), pihusteid, kreeme jpms. 2019. aastal läksin Tartu Maaülikooli vet nahaarsti juurde, kes ütles, et nahaprobleemid võivad olla keskkonnast tingitud. Mis pani mind mõtlema, et võib-olla on põhjused kuskil mujal.

 

Koerahoid

 

2018. aastast hakkasin Ruud viima väikeste perioodide kaupa koerahoidja juurde, kes on mind sellest ajast saati hästi palju toetanud. Panin kaasa ravimid, šampoonid, probiootikumid ja eritoidud. Kui Ruu oli olnud kaks nädalat hoius ja koerahoidja valvsa pilgu all, siis tagasi tulles oli ta nahk täiesti paranenud ja polnud mingeid märke, et ta tahaks end kratsida.

 

Kui ta oli pärast seda mul nädala kodus korteris olnud, oli ta oma koonu jälle täiesti katki kratsinud ja pärast seda sügeles juba terve keha ning tekkisid uued haavandid. Tegin sellest omad järeldused. Ta lihtsalt ei saa enam terved päevad üksi väikeses korteris olla.

 

Eelmise aasta suvest kuni praeguseni on Ruu enamjaolt olnud koerahoius. Kuid see on mulle maksma läinud 300 eurot kuus, mis on kolmandik minu sissetulekust (10 eurot päev, seal hulgas on teenusena koera pesemine 1x nädalas). Eluasemekulud on mul pool igakuisest palgast, mis tähendab, et mu enda söögi peale ei jää sisuliselt üldse raha.

 

Olen ka proovinud elada nii, et Ruu elab minuga korteris, ent palkan koerajalutaja 5€/päev. Ent temagi sai jalutada Ruuga 1x päevas ja see polnud piisav selleks, et Ruu poleks päeval korteris stressis ja et tal ei tekiks terviseprobleeme.

 

Praegu olude sunnil olen sunnitud talle otsima vanaduspõlveks uue kodu, sest minu enda elutingimused on muutunud halvaks ja mul ei ole majanduslikult ega elukoha mõttes võimalik tema eest hoolitseda.

 

Uut elukohta pole olnud võimalik leida – koroonajärgselt on pangad täiesti võimatuks teinud eluasemelaenu võtmise. St suuremat elamist Ruu jaoks, kus ta saaks ka vabalt joosta, pole olnud võimalik leida juba suve algusest alates.

 

Kokkuvõtteks,

1. Ruu ei saa tulla minu juurde korterisse enam elama,

2. Mul pole raha, et kolida ega uut suuremat elamist vaadata,

3. Mul pole raha samaaegselt koerahoiuks ega elukuludeks.

 

Ruu kulud praegu:

Koerahoid 300 € kuus

Ravišampoon 20 € kuus

Probiootikum 7 € kuus

Veterinaartoit 50 € kuus

 

Praegu näeb Ruu ravi välja selline, et

1. Ta saab veterinaartoitu (Specific, nahaprobleemide vastu)

2. Ravišampoonipesu 1x nädalas

2. Regulaarne kõrvapuhastus

3. Probiootikumid 2x päevas koos toiduga

 

Seega, otsin elujõulist heatahtlikku inimest, kes saaks Ruu hoolitsemise enda peale võtta ja pakkuda vanaduspõlveks kodu. Kolm esimest kuud saaksin katta toidu jm Ruuga kaasnevad kulud, aga samas ei saaks maksta koerahoiu eest.

 

 

Jään lootma, et keegi saaks mind Ruu osas aidata. Kui soovid Ruu osas infot, siis kirjuta Pesaleidjale otse.

 

Kui arvad, et sinu südames on ruumi ühele imekaunile tagasihoidlikule kutsale, siis 
täida ära Pesaleidja ankeet ja lepime kohtumise kokku.