Alexander Kass

ALEXANDER KASSI LUGU Alexander sündis Valga linnas tänavakassi pojana. Erinevalt paljudest teistest kodututest loomadest oli Alexil õnne ja ta sattus varjupaika, kust edasi kolis ta Pesaleidja vabatahtliku juurde pealinna oma päris kodu ootama. Oma päritolu tõttu puudus tal kokkupuude inimesega, seega oli Alexander ikka väga arglik kass. Kui Pesaleidja vabatahtlik teda varjupaigast hoiukoju viima tuli, hoiatas varjupaiga töötaja, et Alexander võib hammustada. Sealt edasi algas Alexandri areng ja tänaseks päevaks pole suuremat paiküsijat kui Alexander! Ja mis siin imestada, kes suudakski maitsvale konservile ja igapäevasele paikäele pikalt vastu puigelda. Praegu jookseb Alexander suure nurruga Pesaleidja Inimesele vastu ja nühib oma peaga seni, kuni painorm täis on. Lisaks paneb ta oma pea isegi teiste kasside ette, et ise rohkem silitatud saaks! Mõelda vaid, nii kaua lasi ju heal pail raisku minna. ....ja sedasi need metslased sülekassideks muutuvadki! :) Alexander on üks sadadest endistest arglikest kassidest, kes meie vabatahtlike juurde saabudes kasvõi läbi seina eest jooksevad, aga mõne aja möödudes saavad neist pailembelised läheduseotsijad. Alexander Kass on ca poole aastane kassipoiss, kes on saanud kõik parasiitide vastased tõrjed, ta on kiibistatud ja kastreeritud. Iseloomult on poiss äärmiselt uudishimulik ja paimaias! Alexander Kass saab läbi kõikide teiste kassidega, sest elab hetkel Pesaleidja suurimas pealinna hoiukodus koos 9 kodu otsiva kassiga ja sobib ideaalselt seltsiliseks uues kodus ees ootavale kassipreilile või härrale. Kiisuga tuleb kaasa Royal Canini stardipakike, mis sisaldab 400g kassitoidu kotti, toidukaussi, mänguasju ja Ossu Lemmikloomapoe kupongi! PS! Alexander Kassi vahvad pildid on tehtud SoFotosh stuudios! http://sofotosh.com/ Alexander endast: OLEN KASS, Alexander Kass! Minu lugu algas nagu ikka nende mittekellegi loomade lugu - sündisin tänaval ja sattusin varjupaika. Olin oma päritolu tõttu vähe teie, inimestega, kokku puutunud ja seetõttu olin ka teie vastu üsna ebaviisakas, isegi karm. Kui minu isiklik Pesaleidja Inimene mind varjupaigast hoiukoju viima tuli, hoiatas varjupaiga töötaja, et ma võin hammustada. Pesaleidja Inimene ei kartnud mind ning võttis mu palja käega kinni ja tõstis transpordipuuri. Kui nüüd tagant järgi meenutada, siis oligi see esimene samm, mis minu arenguteed alustas. Pealinna jõudes olin ma ikka väga hirmul, kartsin, et see tubane elu ei ole ikka mulle, eriti ühes ruumis koos inimesega, vuihh! Aga tuleb tunnistada, et ma sõin oma sõnu ja iga päev, kui see jäärapäine Pesaleidja Inimene tuli nii hommikul kui ka õhtul oma konservide ja jogurtiga, siis ma ei viitsinud lõpuks tema eest enam ära joosta. See toit oli nii maitsev ja nii ma siis lasin ennast juba paari nädalaga vaikselt silitada, aga ainult söömise ajal. Muul ajal astusin ikka turvalisuse huvides paar kassimeetrit eemale. Aga nüüd, eelmisel nädalal, juhtus midagi naljakat. Pesaleidja Inimene võttis mu oma tobedat nippi kasutades kaissu ja ma ei saanud enam ära põgeneda. Ta sobras mingi pulgaga mu kõrvu ja hõõrus lapiga mu silmi ja kuigi ma kartsin, siis ei näinud ma enam üldse põhjust ära joosta. Istusin ta süles ja mõtlesin, et kui ma oleks juba varem natuke avatum olnud, oleksin ma siin süles juba mitu kuud istuda saanud. Ning sellest hetkest peale tulen ma iga hommik ja iga õhtu ise Pesaleidja Inimese sülle, kohe, kui ta minu tuppa tuleb ja oma huvitava karbikese igasuguste lappide ja pulkadega, mida ma teiste kassidega aeg-ajalt varastada üritame, välja võtab. Ma panen oma pea isegi teiste kasside ette, et ta mind rohkem silitada saaks! Mõelda vaid, nii kaua lasin heal pail raisku minna. 15.03.16 Alexander kolis hoiukodust oma päriskoju :) Täname väga koduandjat!