Al Bandito

Oktoober 2018. SUUR JA PEHME AL BANDITO LEIDIS ENDALE TOREDA KODU. AITÄH!

See mõnusalt suurt kasvu ning pehme ja koheva karvaga kaisumõmmit meenutav kassipoiss on Al Bandito. Ärge ehmatage selle nime peale! See viitab ainult tema raskele minevikule kolooniakassina, mil see tõeline võitleja pidi iga päev oma elu eest seisma.

Tegelikult on Al Banditol suur süda ning ta unistus on leida tõeliselt hea kodu, kus elu lõpuni rahulikult ja rõõmsalt elada. Kuna inimesed on talle elu jooksul väga palju hirmu valmistanud ning ta on pidanud põgenema mitmete halbade kavatsustega kahejalgsete eest, siis päris lõplikult ei suuda ta veel kedagi usaldada. Sellegipoolest, kui Al Banditole teha välja üks maitsev õhtusöök, siis lubab ta tänutäheks endale paar paid teha.

Kõige rohkem meeldivad Al Banditole aga need, kes temaga mängivad. Ta ei ütle mittekunagi ära laseritäpi tagaajamisest või sulepulga jahtimisest. Siis tormab ja jookseb see suurekasvuline poiss ennastunustavalt nagu väike kassipoeg edasi-tagasi.

 Al Bandito on kiibitud, kastreeritud, vaktsineeritud ja saanud parasiitidevastase tõrje. Lisaks  on tal pakitud Royal Canini abiga ka väike moonakott, mis uude koju kaasa võtta.

Kassipoissi on väga kerge ära tunda kassitoa kaamera kaudu. Kuid päris elus on Al Banditoga kindlasti paaaalju põnevam kohtuda, seega täida meie kiisuvõtja küsimustik klikates "Soovin seda loomakest" nupule ja vabatahtlik võtab  Sinuga esimesel võimalusel ühendust.

Kui see kaunis loomake saaks oma minevikust Sulle jutustada, siis teeks ta seda ilmselt nii:

Tere sõbrad, mina olen Al Bandito ja täna on minu kord rääkida oma lugu. Lugu korralikust mässust, pagemisest ja tohutust hirmutundest!

Kõik algas sellest, et meie gäng Muuga sadamas kasvas üha suuremaks ja suuremaks ja ühtäkki oli meid koos lausa 12 liiget. Kaksteist suuremat ja väiksemat kassi, kes võitlesid kõik igapäevaselt ellujäämise, toidu ja iseenda heaolu nimel. Mis muud võimalust meil oligi?

Paratamatult tähendas see üsna tihti gängivahelist tülitsemist ja kaklusi. Eks me kaklesime ka veidi naiste pärast - igaühele oli justkui enda oma kujunenud, kuid siis läksid paarilised vahetusse ja tüli oli majas suurem kui muidu. Paraku aga saime me oma paariliste surma pealt näha rohkem, kui oleks üldse ette kujutanud. Seda muidugi seetõttu, et action Muuga sadamas ei lõppenud iial - kuulid vihisesid alalõpmata meie silme eest läbi, kui suurte plekktünnide taha peitu varjusime ning nii mõnigi kuul tõmbas tuuste meie kasukatest. Kuid kurb oligi see, et kuuli eest põgenedes ja üleõla vaadates märkasime pea alati vähemalt ühte gängiliiget jälle maha vedelema jäävat.. Kõik ei suutnud end kuulide eest kaitsta.

 Alles jäimegi mina - Al Bandito ja veel üks vapper kiisupreili Manna. Meie kahekesi enam tüli ei otsinud ja hoidsime kokku. Meie ainus eesmärk oli ellu jääda. Ellu jääda selles tülgastavas ja õõvastavas uulitsaelus, kus olimegi lihtsalt kaks sadamakassidest närakat, keda keegi ei soovinud ja kelle poole üha enam kive loobiti või sootuks jälle kuulirahe meie poole suunati.

Ühel hetkel oli meie ees püügilõks. Me teadsime täpselt, et see on selleks, et meid kinni püüda ja meiega midagi kurja korda saata, sest elu märulifilmis oli meile õpetanud, et mitte keegi ei taha meile head. Kuid nälg sundis meid sinna püügipuuri minema ja nii nagu me aimasimegi - käis klõps! ja puuriuks sulgus. Olimegi lõksus. Kuid meid ei oodanud ees mitte midagi kohutavat ega halba. Me jõudsime kassituppa, mis näeb välja peaaegu nagu kellegi soe kodu.

Nüüd olen ma uues gängis - minuga koos elab selle katuse all 50 kassi. Ainult, et enam ei vihise mu kõrvust mööda tuul ega silme eest mööda kuulid. Mu kasukatest kaovad tuustid vaid siis, kui mõni alfaisane selles suures kassitoa gängis pisut üle keeb, kuid need tuustid on kiired tagasi kasvama. Ma aga ei saa salata, et uulitsaelu ja gängster olemine minusse jälge poleks jätnud. Muidugi on - mul on pisut raskusi inimeste usaldamisega, sest sadamas nägin ma neid vaid kivisid haaramas või õhupüss käes. See ei saagi usaldust tekitada, eks? Siiski olen ma teinud palju ilusaid edusamme. Ma lasen end paitada ja iialgi ei tõsta ma inimese vastu kätt. Ma ei tee iial inimesele nii nagu inimesed on mulle teinud. Sest minu süda on sisimas soe ja hea. Ma vajan vaid aega ja rohkelt armastust.