Kass - Kusti s. 20/08/2013

Täname kiisule kodu pakkumise eest.
Pesaleidja pilt 27/09/2016 - 07:44
Pesaleidja pilt 19/04/2016 - 21:11
Pesaleidja pilt 20/03/2016 - 21:52
Tal pole kunagi oma kodu olnud – ometigi on ta kõige armsam kõrvikust (loe: suurekõrvaline) võltsargpüks, kes siin maamunal kõndinud on.
Nimi: 
Kusti
Loomaliik: 
Kass
Sugu: 
Isane
Täiskasvanud või poeg: 
Täiskasvanud
Staatus: 
kodus
-->: 
Elus
Linn: 
Tallinn
Kontaktisik: 
Administrator
Looma andmed : 

Pagarihingega Kusti, kellele väga meeldiks pitsataigent sõtkuda, on olnud kodutu kogu oma elu (!) Ta sattus varjupaika 6-7 kuuselt ning kui välja arvata 4 kuud paradiisi hoiukodu soojas köögis, siis tegelikult Kusti ei julge väga ei uskuda, et inimesed on head. Miks ta peakski, kui täna mitte ükski kassisoovija tema poole isegi ei vaata?

Kusti vabatahtlik ei mõista, et kuidas see kõige ilusamate silmadega rõõmurullija mitte kellelegi silma ei jää. Ta ei saa aru, et kus on Kusti inimene? Mis küll Kustil puudu on?

Meie näiteks arvame, et tal ei ole midagi puudu. Mõnikord istume me kassitoas ja nutame suurest rõõmust jõge. Sest aega on küll läinud, kuid Kusti on vist oma vabatahtlikule andestanud, et tal veel seda päris kodu ei ole. Kuid see Kusti, keda me teadsime aasta varem, on tagasi ja vabatahtliku hing rõõmustab, sest arad kassid, kes tulevad ise pai küsima võidavad Su südame.

Kustile meeldib teha samu asju ja samal ajal, kui Inimene seda teeb. See kehtib siis, kui Inimene sööb või magab. Kui Inimene hakkab banaani sööma, siis võiks Kusti käitumise järgi oletada, et kogu tema kassielu palavaim soov on olnud süüa banaani. Et tema elu sõltub sellest banaanist. Kui Inimene tahab magama minna, siis tasuks ilmselt arvestada, et leiad enda teki alt ka ühe pehme nurruva triibiku.

Kassitoas, 30 kassiga samas toas, hoiab iga iseloomult tagasihoidlikum kass pigem tahaplaanile ja ootab, et keegi teda ka märkaks. Kõigi kasside eluunistus ei ole oodata ukse kõrval inimest, et tema jalgade vahelt koridori lipsata ja veidi maailma uudistada. Kusti ei ürita maailma uudistada - talle piisaks omaenda diivanist ja raamaturiiulist ja tekist ja kindlasti külmkapist.

Kas tõesti ei leidu täna veel Pesaleidja kaheteistkümne tuhande sõbra seas seda pisut kannatliku meelega inimest, kes Kustile tema enda kodu tahaks pakkuda? Jah, see võtab pisut aega - Sa ei saa meilt Kusti näol sülekassi, aga Sa võidaksid enda perekonnale kõige südamlikuma, lustlikuma ja (kui sa tema usalduse võidad) usaldavama kassi.

PS Kusti saab oma koju minnes kaasa ka Royal Canini stardipaki, milles on väike pakk krõbinaid (Kusti kiidab gurmeetoidud alati heaks), kausike, pall, mänguhiir ning sooduskupong edaspidiseks.

Varasemalt:
Tahan teile kirjutada ühest kodutust kassist, kes on oma kodu otsinud juba 2 aastat. Mina olen kodutute kassidega tegelenud kolm aastat ja selle aja jooksul on olnud vaid kaks kassi, kes on mulle nii südamesse läinud, et mu süda on kildudeks - ühe nendest kildudest võttis enda käpa alla kass, kes sai minu kodu püsielanikuks ja teine neist kildudest on Kusti - kõige ilusamate silmadega rõõmurullija - käpa all.

Meie poistetoa uksel ootab Sind alati palju kasse, igas värvitoonis ja igasuguse taustaga. Kustit sa reeglina ei märka, vähemalt mitte kohe, eriti siis kui Sa ei tea, keda otsida. Aga kõikide nende must-valgete ja kirjude kasside taga seisab ootusrikka pilguga üks rohesilmne triibik, kes on oma sabaotsa nii püsti ajanud, kui gravitatsioon lubab - peasi, et Sa teda märkaksid.

Seega, kui Sa tuled meile külla, siis märka Kustit ja võta kaasa väike maiusepakike, sest Kusti on gurmaan (või siis mõnikord lihtsalt iginälgur), kes naudib toidupalakeste söömist isegi inimese sõrmede vahelt. See iseenesest on suur asi, sest varem ei julgenud ta isegi kahte meetrit inimesele lähedale tulla. Võin seda üle katuste hüüda: arad kassid ei ole lootusetud! Arad kassid, kes õpivad Su näppude vahelt sööma, võidavad Su südame!

Varasemalt:
Kas Sina tahaksid jagada oma kodu Ryan Gosling'uga? Jah, järgnev on kõikide „Notebook'i“ ja „Crazy Stupid Love'i“ fännide rõõmuks. Nimelt juba kaks aastat on oma päris kodu otsimas maailma kõige ilusamate silmadega Ryan (kes omadele on tuntud küll Kusti, aga ta täiesti reageerib ka nimele Ryan – eriti siis kui tal on pooleli rõõmurullimine).
Ah et mis tal siis viga on, et tal pole kodu? Tahate ausat vastust? Tegelikult mitte midagi. Ta lihtsalt on täiesti harilik triibik, kes ei ole veel sülekassiks õppinud. Kusti on mänguline noor kass, kes lihtsalt otsib turvatunnet. Seega ole kannatlik ja anna talle vaid aega ja ta leiab ka Sinu kodus oma koha ja varsti ei kujuta Sa elu ilma Kustita ettegi, sest kuidas muidu motiveeriksid Sa end lõputööd kirjutama, kui Sinu kõrval ei istu truilt noormees, kes vaatab Sind ennastunustavalt pilgul: „Hey girl, you should be studying!“
Ulmeline on umbusaldava pilgu või ettevaatlikkuse tõttu ühele vahvale loomale võimaluse mitte andmine! Sest Kusti rõõmurullib, samal ajal kui tema parim inimsõber teeb süüa, uudistab iga nurka, mida ta veel näinud ei ole ja prääksub mõnusasti.
Kustile ei meeldi sunniviisilised helluseminutid – ta tuleb Su juurde täpselt siis, kui ta oma hellust Sinuga jagada soovib (näiteks öösiti võib ta Sulle teki alla kaissu pugeda ja nurruda). Ka ei ole teda õnnistatud roheliste käpapadjakestega – liigsed taimed piiravad tema vaatevälja aknast ja seda ei soovi meist ju keegi (kujutage ette, et teie ette istub teatri parteris väga pikk inimene – üpris keeruline on seal siis etendust nautida).
Aga Kustile meeldib õhtuti lendava sulepulga järel joostes kaugus- ja kõrgushüppeid teha, koos perenaisega häid filme vaadata, hommikuti konservi süüa, lõngakerasid mööda tuba veeretada, hea söögi eest tänades end põrandal rullida ning raamaturiiulis tukkuda. Mõne hoogsa kass-sõbraga on ta nõus ka maailma lõppu minema.

Veidi varem:
Eile istusin ma kassitoas ja nutsin. Nutsin jõge krokodillipisaratest ja palusin vabandust ühelt hirmunud silmadega kassipoisilt, kes on taas koduotsingutel.
Palusin vabandust, sest ma vedasin oma hoolealust alt. Ma valisin talle kodu, kes ei suutnud teda tingimusteta armastada. Ehk siis inimene, kes Sa seda loed ja plaanid kassi võtta - kui Sa ei suuda oma lemmiku eest hoolitseda, vastutada tema heaolu eest ja teda tingimusteta armastada, siis parem ära kirjuta meile, seda südamevalu ei ole meil vaja! Mängulooma saad mõne suure kaubamaja lasteosakonnast, meilt saad Sa päris elusolendi, seega ole oma otsuses - kass võtta - miljon protsenti kindel.
Kusti elas minu juures hoiukodus pool aastat ja selle aja jooksul sai ta suurepäraselt läbi minu enda kassiga - igal õhtul veetsid nad tunde teineteise kaisus kõrvu pestes ja nurrudes ja mürades. Kusti oli arg kass - Kusti on ikka veel arg kass - ta ei jookse Sulle kassitoas vastu - ta hoopiski istub toa kõige kaugemas nurgas ja vaatab Sind nukral pilgul, justkui küsides: “Mida ma nii valesti olen teinud, et Sa minuga nii tegid?” Ja minu vabatahtlikusüda murdub - see murdub väga-väga harva, aga Kusti pärast see murdus.
Neile, kes leiavad, et peaksime põhjalikumalt tulevase kodu tausta uurima - enam põhjalikumaks minna ei saa. Kodu, mis tundus peale põhjalikke vestlusi, selgitustööd ja kohtumist väga tore, mõistis seda, et arglikul kassil läheb harjumiseks aega ning oli nõus ka seda aega Kustile andma, kirjutas mulle 8 päeva peale Kusti kolimist uude koju, et kõik on suurepärane ja Kusti juba tasapisi harjub uue perega ning peres elavate vanemate kassidega. Kõigest 5 päeva peale seda kirja sain teate, et Kusti tuuakse tagasi, sest ta ikkagi ei harju ning ootamatult ei saa läbi ka pere vanema kassiga. Selgus, et suurest stressist oli Kusti ka valesse kohta häda teinud - selgitasin, et see võib viidata ka põiepõletikule, et tasuks proov kliinikusse viia ja soovitasin kõike, mida minu väike vabatahtliku pea üldse välja suutis mõelda, et kuidas kasse lepitada või kuidas olukorda parandada - ma ei tea, kas neid nõuandeid järgiti, aga nädal hiljem olin sunnitud kokku leppima kuupäeva, mil Kusti tagastatakse, kuna temaga ei saada hakkama. Pole ju mõtet hoida looma kohas kus teda ei taheta - ta saab sellest aru ja kokkuvõttes ongi parem, kui kassikese stressirohkest keskkonnast ära toome.
Kõik need kirjeldatud probleemid olid minu jaoks üllatus, sest minu juures elades ei juhtunud ühtegi nendest asjadest - Kusti teadis esimesest päevast peale, kus on liivakast, kus söögikauss ja mida tohib-ei tohi (olgu, räägin tõtt, kui ütlen, et ta on pisut rohelise käpaga - st. talle meeldib käpa toalille mulda saada), kuid ometigi selles uues kodus sellised asjad ilmnesid ja ma ei mõista seda, et kuidas ja tegelikult pole sellel enam ka mingit vahet, sest Kusti on tagasi kassitoas.
Nüüd on minu enda kass haige ja ma ei saa Kustit praegu tagasi enda juurde hoiukoju viia. Ja sellepärast mu süda murdubki, sest Kusti on ehe inimese kass - talle meeldib inimese lähedus ja köögis õhtusööki oodates rõõmurullida ja nurruda ja õhus suurest rõõmust tammuda ja intensiivse pilguga pai nuruda. Ma tahan, et minu ilus ja nunnu võltsarg kassipoiss leiaks endale suurepärase kodu, kes mõistaks teda ja oleks nõus veidi vaeva nägema, et võita selle imeilusate silmadega kassi usaldus.

Jah, esimese nädala hoiukodus veetis Kusti diivani taga ja teda kohe üldse ei huvitanud see, et korteris on mingi inimene ka. Aga ulmeline on ettevaatlikkuse tõttu ühele vahvale loomale võimaluse mitte andmine! Sest nüüd rõõmurullib Kusti köögis, samal ajal kui perenaine teeb süüa, uudistab iga korterinurka, mida ta veel näinud ei ole (või kui hull majaperenaine mööblit ümber tõstab) ja prääksub mõnusasti.

Kustile ei meeldi sunniviisilised helluseminutid – ta tuleb Su juurde täpselt siis, kui ta oma hellust Sinuga jagada soovib (näiteks öösiti võib ta Sulle teki alla kaissu pugeda ja nurruda). Ka ei ole teda õnnistatud roheliste käpapadjakestega – liigsed taimed piiravad tema vaatevälja aknast ja seda ei soovi meist ju keegi (kujutage ette, et teie ette istub teatri parteris väga pikk inimene – üpris keeruline on seal siis etendust nautida). Ning oleme ausad, kui hoiukodu perenaine on unustanud ennast õhtul veiniklaasi taga filmi vaatama, siis Kusti kindlasti tuletab talle meelde, et piiri peab pidama ja et palju parem on koos midagi teha.

Aga Kustile meeldib õhtuti lendava sulepulga järel joostes kaugus- ja kõrgushüppeid teha, koos perenaisega häid filme vaadata, hommikuti konservi süüa, lõngakerasid mööda tuba veeretada, hea söögi eest tänades end põrandal rullida ning raamaturiiulis tukkuda. Kustile meeldib väga see, et hoiukodu püsielanik on üks kabe vanaproua, kes temaga viitsib kassimänge mängida – seega mõne hoogsa kass-sõbraga on ta nõus ka maailma lõppu minema.

Veel varasemalt:
Virumaa poiss Kusti kolis hoiukoju, julgemaks saama.
Aga ta mängib ühte õigepisut häbelikku noormeest (kuna Kusti on meie hoole all olnud juba üle aasta, siis me teame, et see pole tõsi – vaadake vaid, kuidas ta poseerib), hoiukodu on esimesed nädal aega olnud meeleheitel – isegi Kusti suured lemmikud juustuviinerid ei aita. Kusti lihtsalt istub diivani all ja vaatab hoiukodu perenaist suurte-suurte silmadega. Kurikuulus toortoit ei pane isegi vurru liikuma, samas kui hoiukodu püsielanik - sabata kass - viimase tolmuimejana endale sisse tõmbab. Palderjaniga immutatud sulepulk tundub Kustile kui imelik kilav veidrus. Kas ta ikka vett käib joomas, kui inimest toas ei ole?
Nädal möödus ja hoiukodu hajameelne perenaine unustas hommikul mööda korterit tuuseldades magamistoa ukse lahti. Ühel hetkel vannitoas juukseid kuivatades tabab ta peeglist uudishimuliku silmapaari – ühe hästi rohekassinise silmapaari – Kusti rohekassinise silmapaari. Kusti-poiss vaatab tüdrukut, kelle käes põrises mingi veider masin, mis ta juuksed lendama pani. Keerab pea viltu ja vaatab ikka veel. Siis ta ohkab ja longib tagasi elutuppa.
Kui õhtul magamistoa uks on paokil, siis Kusti piilub sealt sisse. Vaatab inimest lugemas. Võibolla isegi hiilib pisikesest uksepraost tuppa ja nuusutab nurgad üle. Heidab pilgu seinakellale: 03:45 – ohkab ja lükkab magamistoa ukse väljast poolt kinni: „Inimene, mine juba magama!“, on tema sõnum. Siis ta mängib teises toas hoiukodu püsielanikuga edasi (teiste kassidega saab ta hästi läbi).
Kustile meeldib elada kõrgel – Kusti on kuninglik – talle meeldib omada ülevaadet, seega on üks vaba raamaturiiulipealne kindlasti tema jaoks oluline. Kusti ei kräunu ega mjäu – tema prääksub. Kui koridorist kostab „prääks“, siis on teada, et Kusti on liikvel. Talle meeldib mängida ja piiskuvaid mänguhiirekesi püüdes ta prääksub õige natuke. Hetkel teeb ta seda õhtuti (ometigi ongi kassid ju videvikuloomad).
Eile õhtul hõiskas hoiukodu ühele vabatahtlikule vestluses „Kusti on keset tuba ja jälgib, kuidas me Bagheeraga mängime!“. Peale viie minuti möödumist: „Kusti mängib ka! Ma olen nagu uhke lapsevanem!“ Peale kümne minuti möödumist: „Ja nüüd ta aeleb keset köögi põrandat – ma enda meelest ei ole sinna palderjani või piparmünditeed kukutanud...“
Ära oota, et Kustist saaks esimesel õhtul või ka nädalaga sülekass – temast lihtsalt ei saa seda nii kiiresti, aga ta on juba ühe nädala ajaga tõestanud, et ta on uskumatult arenemisvõimeline ning uudishimulik tegelane, kellega kindlasti igav ei hakka.

Meie väike armas Kusti. Pea kogu oma elu on ta veetnud varjupaigas ja kassitoas. Meie juurde tuli ta alles väikse kassipojana, kahjuks aga oli väikseid poegi sellel ajal nii palju, et Kusti ei mahtunud enam kellelegi koju. Nii ta jäigi kassituppa maha ja jõudis saada täiskasvanuks. Oma pere pole tal kunagi olnud-ilmselt seepärast ta kunagi kassivaatajate ajal ka oma pesast välja ei roni ja ei ürita muljet avaldada- sest ta ju isegi ei tea, mida tähendab oma perekond. Aga pai saamist võib Kusti tundide viisi nautida! On aru saada, et Kusti hing on katki ja südames on midagi on puudu, seda näeb igaüks kes talle silma vaatab.. Meie aga ei anna alla ja usume, et lõpuks leiab ka Kusti inimene oma kiisu üles, loodame ainult, et see enam väga kaua aega ei võta.

"Mina olen Kusti. Jah, ikka veel olen ma siin ja ootan. Ma enam isegi ei mäleta, kaua ma siin olnud olen, see aeg tundub nagu igavik. Igast hommikust saab õhtu ja õhtust jälle hommik. Akna taga ulub külm tuul ja puudelt sajab lehti.. siis tuleb taevast paksu lund ja maad katab valge vaip..veel paar kuud..nüüd paistab soe päike, sulatab lume ja puud hakkavad taas õitsema.. praegu sajab jälle lund.
Aknalaual aga ei muutu midagi. Ma lihtsalt istun ja istun ja vaatan kuidas mööduvad päevad, nädalad, kuud ja varsti juba aastad.. aga sind ikka ei tule. Kus sa oled? Kas sinuga juhtus midagi? Miks kõigile teistele tullakse järgi, aga mina jään alati maha? Ma olen ju nii hea kiisu.. alguses ma kartsin inimesi, aga nüüd ma ju enam ei karda, mulle meeldib kui mulle pai tehakse. Aga ma saan seda nii vähe. Ma olen nii kurb. Palun, palun tule mulle juba järgi.. Sa ju ometi oled olemas? Oled ju, eks..?"

15.12.16
Kusti läks koju :)
Suur aitäh Kustile kodu andnud perele!

Tehtud protseduurid: 
kastreeritud
vaktsineeritud
kiibistatud
saanud parasiitide vastase tõrje
Printimiseks sobilik versioonSend by email

Hetkel online

Hetkel online 0 users ja 1 guest.